Koos lapsega kaks aastat vegan olnud naine: meil lihtsalt ei olnud võimalik kodus loomset toitu süüa
Tänases Eesti Päevalehes ilmunud artiklile Vegandieedist tekkinud tervisekahjustused on jõudnud Eesti lasteni reageerides kirjutas Naistekale ema, kes oli üle kahe aasta vegan peamiselt olukorra sunnil ja muretseb nüüd, ega lapsele see dieet mingeid pöördumatuid kahjustusi ei tekitanud.
Lugesin Eesti Päevalehe artiklit sellest, kuidas veganitest vanemad ka oma lapsi rangel dieedil hoiavad ja niiviisi nende tervist kahjustavad. Mõtlesin, et kirjutan ka oma loo ja põhjused, miks minu laps vegan oli.
Neli aastat tagasi kohtusin mehega, kellega hakkasin üsna ruttu koos elama. Minu laps oli tol ajal 2,5-aastane. Mees oli edukas kunstnik ja elanud pikalt Saksamaal, Suurbritannias ja mujal. Kohtusime minu samuti kultuuriinimestest sõprade kaudu. Hakkasime peagi kohtingutel käima ja varsti otsustasime kokku kolida.
Teadsin loomulikult algusest peale, et ta on vegan ja minu jaoks polnud see mingi probleem. Seda ma aga ei teadnud, et tegemist on ka vaimselt vägivaldse mehega. Ma ei hakka siin pikalt kirjeldama, kuidas ma tema tõelisest loomusest aru saama hakkasin, sest nagu igaüks, kes on vaimse vägivallaga kokku puutunud, teab, siis sellised asjad hakkavad selguma hiilivalt ja väga tasapisi ning algul arvad üleüldse, et oled ise valesti käitunud. Sa lihtsalt ei oska kohe asju õigete nimedega nimetada…
Mees hakkas mulle oma veganlust peale suruma. Iga kord kui ma liha sõin, rääkis ta mulle loomade piinamisest ja käitus üldse ahistavalt. Kord kui olin oma läpaka lahti jätnud ja käisin korra kusagil ära, siis “ilutses” arvuti juurde tagasi tulles selle ekraanil väga võigas pilt looma julmal moel tapmisest.
Kõik see läks tasahilju hullemaks: ta ei surunud mulle peale üksnes veganlust, vaid kogu oma elustiili. Seda tegi ta muidugi sel moel, et kritiseeris minu elustiili. Ma hakkasin vaikselt tema arusaamu üle võtma, sest tahtsin konflikte vältida.
Selleks ajaks, kui olime umbes kolm-neli kuud koos elanud, olid ka minust ja mu lapsest saanud veganid. Nii et ei ole nii, et kõik vanemad muudavad ise oma lapsed veganiks - vahel tuleb sund väljastpoolt. Meie ei saanud kodus liha süüa, sest ma lihtsalt ei kannatanud seda kriitikat välja. Mees rääkis ka hästi palju sellest, et tänapäeva maailmas ei ole enam inimesele loomset toitu tarvis, järjest rohkem on veganeid ja ideaalis võikski kõik inimesed vegantoitumisele üle minna ning maailm oleks päästetud.
Oman ise ka oma töö tõttu välismaal palju sõpru ja tean, kui palju on veganeid arenenumates Euroopa riikides — või no vähemalt kui meil on mingi konverents kusagil, on pooled veganid. Eestis on Lääne-Euroopaga võrreldes ikka vähe veganeid. Aga mõistan, et see number aina kasvab.
Jõudsime kaks aastat kogu perega veganid olla, kuni see suhe (minu algatusel, aga väga suure pingutusega) lõppes. Nüüd oleme taas lapsega kahekesi. Sööme nüüd jälle kõike, kuigi päris kahe suupoolega nüüd igapäevaselt liha näost sisse ka ei aja — eelistame siiski taimset toitu. Probleem ongi selles, et lapsel on praegu mõningad terviseprobleemid ja ta on tihti haige. Meie vegani perioodil oli ta tervis palju parem. Nüüd hakkasingi muretsema, et kas äkki see veganperiood jättis ta tervisele jälje ja nüüd mõjub? Sest praegu sööme tõesti hästi mitmekülgselt.
Oleksin tänulik, kui asjatundlikumad inimesed kui mina oskaksid mu küsimusele vastata ja mulle nõu anda.
