Kõrini neist sendilugejatest: mida te virisete, et raha pole!? Minge parem reisile!
Ma saan sellest kõigest aru. Ise pean samamoodi eelarvet ja mõtlen hoolega läbi, mida ostan ja mille eest tasub maksta, mille eest mitte. Aga millest ma kohe kuidagi aru ei saa, on need inimesed, keda ma nimetan sendisaagijateks.
Need on inimesed, kes panevad telliskivi vetsupoti loputuskasti, et hoida kokku vee pealt. Need, kes tõmbavad kõik asjad pidevalt seinast välja — näiteks ööseks teleka ja ruuteri. No et internet ja televiisor niisama “tühja” ei jookseks. Need, kes ei hakka sulle tagasi helistama, kui vastamata kõnet näevad, vaid ootavad, et sa ise uuesti helistaks — sest helistamine maksab. Need, kes ei hakka tankima, kuigi bensutuli põleb, vaid pigem sõidavad, adrenaliin laes, viimase hetkeni, et jõuda just selle tankla juurde, kus on bensiin sent odavam kui mujal. Need, kellel on kodus vaid Tallinki käterätikud, mida tasuta nihverdatud kruiisidelt kaasa vedasid. Need, kelle auto läheb alati “katki”, kui on sõpruskonnaga vaja kuhugi sõita.
Need, kes kaotavad närvi, kui kõige odavamale juustule on poes kaks senti otsa pandud ja nad peavad uuesti alustama selle Kõige Odavama Juustusordi otsinguid — ja see võib võtta ju pika aja! Küll on hea, et meil on tasuta ühistransport… Tehtud just nende inimeste jaoks! Mõtle, ei pea vähemalt sõidu eest maksma, kui säästukate ja maksimate vahel igapäevaselt oma poetuuri teha. Sest ühes poes on ju sai sent soodsam!
Need inimesed jälestavad “rikkureid”, kes näiteks reisivad. Ja nad ei saa ammugi aru endasarnastest — minul ei ole ka raha just priisata, virelen samamoodi, aga kui mul tuli sel suvel võimalus väike reis teha, siis võtsin ma selle võimaluse vastu. Ja oi neid sendisaagijate pilke ja hukkamõistvat laulu. Sa ju ei saa endale seda eluviisi lubada! Sul ju pole raha!
Seda rõõmsamad nad olid, kui mul tõesti oligi nädal pärast reisi väga pingeline eelarve. Läks kui kurtidele kõrvadele jutt, et jah, ma olin sellega arvestanud, aga minu meelest on see reisilt saadud kogemus ja elamus seda natuke pingelisemat nädalat igati väärt! Põhjendused stiilis “raha tuleb, raha läheb, aga elamused jäävad” langevad sendisaagijate puhul kurtidele kõrvadele.
Nagu ma ütlesin: ma saan kokkuhoiust aru. Aga nagu iga asjaga siin ilmas, ei saa ma aru ekstremismist. Ükskõik, mis eluvaldkonnas see siis ette tuleb — liialdused on koledad ja teevad inimesed koledaks. Mis rõõm on nende sendisaagijate elus? Kas see on siis mingi elu, päevad läbi odavaimat juustu taga ajada? Vihata kõiki ja kõike, kes rahadega nende kombel ringi ei käi. Jälestada inimesi, kes panevad rahalistest väärtustest ettepoole inimsuhted, reisi- ja maitseelamused (odavaim juust ei ole just kõige maitsvam…). See elu on vist kohutav: näha kõikjal eurosid ja numbreid, pidevalt arvestada, kust oleks parim kokku hoida…
Mulle tundub, et selliseid inimesi on Eesti täis. Vingus näod, sõrmed tihedalt rahakoti ümber ja hinges pulbitsemas kibestumus ja viha. Äkki kuluks neile üks väike reis ära? Kui mitte muuks, siis saab ehk hotellidest käterätikud ja seebid pihta panna — kokkuhoid ju seegi…
