Kuhu on kadunud tavalised inimesed?
Läksin ühel päeval mingites tavalistes dressipükstes suusatama. Seljas oli veel vana kampsun ja selle all keha ligi veel turult ostetud aluspesu. Müts on mul ka enda kootud. Ei, mitte mingi vilditud ekstra uhke rahvusliku stiiliga imeturban, vaid täitsa tavaline triibuline mütsilodu.
Üsna pea vajus mul suusarajal seigeldes suu lahti: ümberringi ei ühtki „tavainimest“! Peale minu polnud keegi kampsunis, vaid kõigil seljas spetsiaalsed firmariided, mis on arvatavasti tuhandeid väärt, peavad sooja, hülgavad vett nii, et higi arvatavasti ei tekigi. Võib-olla näitavad kehatemperatuurigi? Ehk olid ka kindad käes on soojendusega? Endal hakkas natuke imelik ja varjusin põõsastesse.
Toon veel teise näite. Jalutasin mööda tänavat ja vastu tuli tuttav väikelapsega. Kiitsin lapse lokke ja kleiti ja ema vastas seepeale „jaa, see on Chiccost!” Keda tõesti huvitab? Või peab nentima, et ikka kõik hoolivad sellest? Kas on siis mingi teine tunne kõndida mööda tänavat, kui seljas on firmakleit, mitte tavapoest ostetud tavaline või hoidku jumal — ise õmmeldud kleit? Mis teeb selle nii eriliseks? Aga loomulikult teiste brändiaustajate kadedad pilgud, tunnustavad ohhoo-elamused?
Igivana teema „ma pole nii rikas, et osta odavaid asju“ üle võibki vaidlema jääda. Ma arvan, et iga inimene saab tuua näiteid mõlemalt poolt: kord pettub ta „tavalises“ tootes, kord firmatootes, mis end ei õigusta. Ikka jään ma endale kindlaks: ka 2,50 eurot maksvad teksad kasutatud riiete poest, 20-eurosed teksad turult või 35 eurot maksvad teksad väikelinna nurgapoest saavad teenida omanikku sama ausalt ja väärikalt, kui 65-450 eurosed teksad kusagilt kallimast poest.
Kasutatud riiete poes käivad rikkad prouad kõrvuti vaestega. Ühed tahavad erilisi aksessuaare, teised lihtsalt lastele riideid selga. Sobib ju kõigile! Väga moodne on edvistada: “käisin second handis, sest on vaja laupäeval teemapeole minna” või “vaja lapsele koolinäiendisse kostüümi.” Kes keelab inimesel aus olla ja öelda “käin kasutatud riiete poes, sest seal on odavam, mis siis, et olen ise jõukas, aga seal on vahel kvaliteetsem kraam kui tavapoes?”
Võiks ju endalt küsida, et mis see minu asi on, kuhu teised inimesed oma raha matavad. Asi ei ole kadeduses. Raha mul on, aga ma lihtsalt ei raatsi seda kulutada, kui just hädapärast vaja pole. Ma olen lihtsalt üllatunud, et Eesti on täis lihtsameelseid, kes avavad rahakotirauad puhtalt sellepärast, et teistele muljet avaldada — et olla moekas ja „grupis sees“. Olen mures, et eestlased muutuvad üha pealiskaudsemaks ja kummardavad üha enam ebajumalaid — nimekaid asju.
Kuidas sa räägid, et käid lihtsalt perega puhkamas? Teistele ei avalda see ju mingit muljet! Aga kui öelda, et käisin Indias oma tšakraid avamas, siis kostub kõikjalt “Ohhoo, super!” Tõsi, mis sa selle “Nuustaku” peale ikka kätega vehid.
Mõnel perel on endiselt veel masuaeg ja naised kurdavad, kui suur protsent nende pere sissetulekust mehe auto ülalpidamisele kulub. Mehed kurdavad jälle vastu, et kuidas ma ikka sõidan kümme aastat vana autoga — mida mu sõbrad küll mõelda võivad! Tõsi, raske on see teiste meeleheaks elamine, pole midagi parata.
Inimene tunneb end siis hästi, kui ta teisest inimesest üle on. Teise sisse ju ei näe: on ta tark või loll, aga kõik väline on nähtav. Nii saabki žiguli-mees, kes sapakast mööda sõidab, terve päev rahulolevalt särada nagu kuuseehe jõulupuul: „olen ma kui tahes nõrk mees, aga sellest sapaka-vennast olen igatahes sada korda etem!“
