"Kui mina sain neli last, sai ka mu mees neli last ja tema peab kasvatamises samuti kaasa lööma!"
Vastuseks tigeda ema lugejakirjale, kes pahandas virisevate emadega kirjutas meile Heli, kes tuletab meelde, et lapsi tehakse kahekesi, seetõttu peab ka vastutus olema jagatud ning abi küsimises pole midagi halba.
Mõnikord jääb tunne, et kõrvuti elavad inimesed elavad erinevates maailmades. Nii näiteks ei saa ma aru hiljuti avaldatud kurja lugeja kirjast, kus väidetakse, et naine on lapsed saanud vabal tahtel ja ei tohiks viriseda, kui pidevast vastutusest ennast väsinuna tunneb.
Aga kus siis mees sel ajal oli? Jah, tänapäeval on naisel õigus ja võimalus laps ka üksinda saada. Sel juhul on see teadlik valik. Aga kuidas on üldse võimalik arvustada ema, kes tunneb, et mees lapse kasvatamisel kaasa ei aita? Kui naise jaoks oli lapse saamine vabatahtlik valik, siis mis see mehe jaoks oli? Keegi sundis teda koos naisega last tegema? Kui mina sain 4 last, siis otse loomulikult sai ka mu mees 4 last.
Tegelikult ei ole üllatav, et noorte naiste kurtmist kritiseerib teine naine. Meie seas elab veel põlvkond naisi, kes kasvatasid oma lapsi paarkümmend aastat tagasi ja uskusidki, et nende kohus on kodus koristada-kokata-lapsi kasvatada, sel ajal kui mehed mammutijahil käisid. See aeg on möödas!
Jah, beebi kõrvalt mööda ööklubisid tõesti enam ei jookse. Aga laps on mõlema vanema vastutus. Kui mees käib 12 tundi päevas tööl, siis ema töötab kodus lapsega täpselt sama kaua. See tähendab, et ka tööpäevale järgnevat aega tuleb jagada, et mõlemad saaks puhata ja vaheldust. Laste saamise eesmärk pole emade pingetaluvust proovile panna, et kui kaua suudavad ööd ja päevad üksi vastutades hakkama saada. Alles rinnaga toitva ema jaoks on koormus ja pinge nagunii suurem. Eesmärk on ikka oma ellu kutsutud uue elu arendamine ja inimeseks kasvatamine ja seda saavad teha vanemad koos.
Jah, lapsi võib saada nii palju, kui suudad üles kasvatada. Sellegi poolest on normaalne, kui mõnel hetkel ei jõua. Siis tuleb seda tunnistada ja abi küsida, nagu paar päeva tagasi avaldatud kirja autor ka tegi. Kui aidata ei oska, siis kritiseerida ei tasu. Sest kui õigel hetkel abi ei küsi, siis kuulemegi järgmiseks väsinud vanema poolt vigastatud või tapetud beebidest. Kas see ongi kritiseerimise eesmärk?
Ilmselt on selle kurja kirja autoril endal mingi isiklik põhjus, mis ta abiküsiva noore ema suhtes nii tigedaks muudab, aga see on juba tema enda teema. Nii et olgem mõistvamad. Lapsed on lapsevanemate (ema+isa) vastutus, aga normaalne on aegajalt väsida. Siis tuleb osata abi küsida, mitte ennast laste peal välja elada. Ja see, kui Sina oled endasse aastate jooksul kibestumust korjanud, ei anna Sulle õigust kritiseerida inimest, kes õiges kohas suu lahti teeb ja abi küsib!
