Oleme tuttavad juba lapsepõlvest ja vahelduva eduga ka tihedamini suhelnud. Viimastel aastatel aga ma laste kõrvalt ei ole tema jaoks eriti aega leidnud. Ta on muidu hästi andekas inimene, kõrgharidusega isegi, aga tal on üks suhe teise järel untsu läinud ja tänaseks pole ei meest, lapsi ega tööd. Kuigi sisetunne ütles, et ma ei suuda tema halamist ära kuulata ja minu nõuandeid ta nagunii ei järgi, siis ikka kuulasin, kohusetundest.

Kella vaadates mõtlesin, et näe, siin läks pool koristamist ja CV-de saatmist…. Aga sõbrale peab raskel ajal toeks olema. Mida suitsiidsemat hala sõbranna ajas, seda suuremaks stress minus kasvas. Ta kurtis, et järjekordne mees oli eile talle teatavaks teinud, et ei taha temaga enam suhelda. Sõbranna ise väidetavalt põhjust ei näe ja see ei saa ju põhjus olla, et ta iga päev veidikene veini joob.

Mis seal salata, tema olukord ei ole kiita. Tööd juba ammu ei ole ja koondamisrahad on läbi. Juba on tekkinud ka võlad. Uut tööd on ta otsinud aga ei ole seni leidnud ja neist tagasilöökidest on tekkinud masendus ja käegalöömine. Nii hullusti, et ükskord ta ei läinud isegi tööintervjuule. Muidu varasemas elus ta oli väga hea spetsialist, aga see firma kogu oma tootmisega pandi kinni ja samal teemal tegevust ei ole uuesti Eesti algatatud. Üldse tundub, et varsti kolibki siit enamus tootmist täitsa minema.

Aga nagu arvata võib, masendusega kaasnevad ka terviseprobleemid ja nende lahendamiseks ise ei suuda ta end kokku võtta ja arsti juurde ei ole raha minna. Haigena aga ei ole ka tööd kerge leida… Nokk kinni saba lahti ja üks suur pundar.

Ja seda kõike katab ühtlase kihina enesehaletsus ja teiste süüdistamine. Kõik teised inimesed ja asjaolud on süüdi selles, et tema sellises olukorras on, seejuures ilma erilise omapoolse süüta.

Tegelikult on aga asi täpselt vastupidi. Elus on peaaegu kõik meie enda valikud. Kui oled kehvas seisus, mõtle, millest ja kust see algas. Väga tihti algab see kodust. Minevikus toimunut muuta ei saa, aga imekombel saab nii oma elu muuta, et uurid välja, miks kõik nii läks nagu läks, lepid sellega, õpid sellest, mis õppida on ja lased minna, nagu see ei oleks enam sinu elu osa, vaid kellegi teise, kelle elu jälgides õppisid. Ja lähed edasi. Kuni elad.

Suurim viga, mis juhtub on see, et muremülkas hakkad alkoholist ja tablettidest ja nikotiinist otsima kiiret kergendust. Sellega aga rikud oma aju ära. Aju ei aita sul siis välja mõelda ja näha selliseid lahendusi, mis sind tõepoolest aitaksid, vaid ootab ainult seda järgmist kiiret kergendusenoosi. Sama jama on kõige ebalooduslikult mõnusaga. Kui asi pole tasakaalus, ehk on liiga hea või liiga halb siis ta kokku ei saa kuidagi hea olla.

Kui sõbranna oleks mul oma hala vahele — „keegi mind ei mõista”, „keegi mind ei armasta”, „kõik on mulle teeneid võlgu” ja nii edasi… — lasknud midagi öelda, oleksin talle soovitanud, et olgu aasta aega täiesti kaine ja oleksin talle lubanud, et aasta pärast räägib ta hoopis teistsugust juttu. Nii palju rõõmsamat, et ei tunneks end praeguses olukorras äragi. Tean seda, sest kaks mu teist tuttavat said täpselt sel viisil oma elu tagasi rööpasse. Ja nii rööpasse, et elavad kolm korda paremini kui enne kriisi.

Asi on selles, et alkohol pakub kohest leevendust ja mõjub vähestes kogustes nagu antidepressant, sellepärast kõik joovadki. Aga nipp on selles, et suuremates ja tihedamates kogustest mõjub ta just depressiooni tekitavalt — nagu võtaks depressante.

Aga siis nii ongi, et kui alkoholi ei joo enam ehk siis ei võta seda kohest leevendust ja  kergendust, siis hakkab aju paaniliselt muid lahendusi otsima, et kergendust leida. Ja kui keemiat ajule enam ei anna, siis aju mõtlebki välja mida muud tarka teha. Hakkad eneselegi märkamatult rohkem ringi liikuma ja tekib juurde jõudu, tervis läheb paremaks, tekib dopamiini ja serotoniini ajus rohkem, mis teevad tuju paremaks ja tekib taas rõõmus lootuse tunne. Ja lisaks kõigele muule heale hakkad ka kaalus alla võtma, esimesed 5 alkokilo lähevad üsna ruttu maha.

Lootusrikas ja rõõmus inimene võetakse ka tööle kergemini, rääkimata sellest, et rõõmsaga tahavad kõik suhelda. Ja siis hakkab juba rõõmulumest pall veerema ja mured jäävad minevikku ja need mured, mis tekivad on normaalmõõtmetes, mitte enam üks suur laiutav muremülgas, mis ulatub enda seest linnutee lõppu. Kuigi tegelikult asub ainult iseenda ajus.