Kuidas suhtuda sellesse, et täiskasvanud naine küsib abikaasalt luba välja minekuks, uue kleidi ostuks või puhkepäeva võtmiseks?
Hakkasin siis jälgima ning temaga pisut rohkem suhtlema ja sain teada, et selline ongi tema elu. "Ma pean abikaasalt küsima," vastab iga küsimuse peale, mis seostub kas raha kulutamise või kuhugi minemise peale. Mind ajas see esiti naerma, aga nüüd seda kirjutades tegelikult tulevad hirmujudinad peale...
Muidugi ma annan ka oma kallimale teada, kui mul on õhtuks plaanid tekkinud või mõtlen näiteks reisile mineku peale. Paarisuhtes ongi see täiesti normaalne ju, ikka räägitakse üksteisega ning viiakse plaanidega kurssi. Ja sinnapaika see jääbki. Mingit kleidijuttu või eheteostu ma talle isegi ei maini, minu raha, ise tean, mis teen. See, et tänapäeval veel selliseid suhteid on, kus mees keelab, käseb, poob ja laseb ning kas LUBAB või EI LUBA naise sõbrannadega uisutama minna, oli minu jaoks šokk.
Või kui selle ma veel suutsin oma peas kuidagi ära seletada või loogiliseks mõelda, siis kuidas seletada seda, et naine, kes teenib ise oma raha, peab küsima mehelt luba iseenda teenitud raha eest endale uued saapad või kleit osta? Otsene tsitaat kolleegilt: "Mul on saapad nii ära kulunud, ammu oleks uusi vaja, aga ma pole julgenud mehe käest küsida, kas ma võiks uued osta."
Muidugi vaatasin pärast seda teadet teda väga hoolikalt. Sinikaid ei paista. Räägib abikaasast armastavalt ja hellalt, mingit hirmu- või põlgusenooti pole hääles. Aga ikkagi ... "ma pean abikaasalt küsima..."
Olengi nüd kahevahel. Kellegi teise pereelu ei ole minu asi, selge see. Aga äkki see naine on tegelikult suures hädas ning tõesti vajab abi, aga keegi teine ei märka ega julge midagi ette võtta? Kas ma mõtlen üle? Kas selline suhe on kellegi jaoks veel hirmutav ja ehmatav või on tegu täiesti normaalse mees-naine suhtega, milleni minu mõistus lihtsalt ei küündi?
Mida teie teeksite? Sekkuksite või vaataksite kõrvalt edasi?
