Muidugi on suur hulk naisi, kes otsivad mehes endale majanduslikku heaolu. Mul on olnud üksikuid sõbrannasid, kes seda isegi ei varja. Ega ma neid väga hukka mõista, sest üksinda teeniv naisterahvas omaette ära ei ela. Aga padurikast meest jahtida selleks, et ise midagi elus tegema ei peaks, sellist asja pean mõtetuks. Rikasteks pean ma seejuures miljonäre. Ma ei ole kunagi arvanud, et taolised teemad ka tavatööd tegevate paaride hulgas üles kerkivad. Selgub, et rikkus on paljude teiste naiste jaoks ikkagi väga suhteline mõiste. Eriti neile, kes teiste rahaasju kõrvalseisja pilguga hindavad.

Kohtusin mõned päevad sõbrannaga, kes sellel suvel abiellus. Nad töötavad mõlemad mehega raamatupidajatena, ostsid mõni aeg tagasi korteri ja kogusid siis raha pulmadeks. Ta tuligi mulle külla, et pulmapilte näidata. Kui neile oli tiir peale tehtud ja ilusamad välja korjatud, ohkas sõbranna: „Oli küll ilus päev ja abielus on ka tore olla, aga sellist ämma nagu minul, ei soovita ma küll kellelegi.“ Kuna ta mehe ema tundus kaugelt vaadates täiesti normaalne indiviid, siis palusin selgitust.

Sõbranna seletas edasi: „Ah, see on juba algusest peale nii käinud. Kui me Andrusega alguses tuttavaks saime ja kohtamas käisime ning pärast näiteks ta vanemate juurest läbi läksime, siis ämm ikka uuris, et aga kes teil teatripiletid maksab. Alguses mõtlesin, et ta niisama otsib vestlusteemat, tahab ehk teada, et ega ma mingi naisõiguslane ole. Aga aja jooksul läks see teema järjest hullemaks. Kui korteri ostsime, siis ta lausa süüdistas mind otse, et sain lõpuks tänu ta pojale hea elu peale. Sa ei kujuta ette kui väga ma vihastasin. Mis hea elu peale? Me teenime peaaegu sama palju. Ma kogusin samamoodi nagu tema! Pluss, kahetoaline korter äärelinnas on kena küll, aga ma ei ütleks, et see mingi üüratu rikkus on.“

Olin hämmingus. Ma teadsin, et sõbranna saab koos kenasti hakkama, aga kuna oleme sissetulekutelt umbes sarnasel tasemel, ei olnud ma neid rikasteks pidanud ja eeldanud, et ka keegi teine seda teeb. „Aga mis su mees sellest arvab? Tema ju teab kõike, las ta ütleb oma emale ja too jääb vait,“ püüdsin sõbrannale lahendusvariante leida. „Ah, Andrus ütles, et see on lihtsalt tema ema luul, millega ta ei viitsi enam ammu võidelda. Ja olgu mina targem ning ärgu tehku tobeda tänitustest välja,“ halas sõbranna. Tundus, et talle läks väga hinge, et teda süüdistatakse ebaõiglaselt milleski, mida ta tegelikult ei tee. Mul hakkas temast tõeliselt kahju, sest ka mulle hakkaks selline olukord totaalselt vastu. Kusjuures, see kõnealune ämm keeldus sõbrannale pulmapäevaks kinki tegemast, sest tema olla naisele juba maailma parima kingituse teinud — oma poja.

Hiljem hakkasin mõtlema, et kas tõesti siis ongi nii, et ämm võtab endale lihtsalt mingi idee pähe ja enam sellest ei loobu? Et võib ju talle rääkida, et ta on valesti aru saanud, aga tema arvab seda, mida tahab. Ja kuidas saab tööl käivat naist ikkagi muidusööjaks nimetada? Eriti veel siis, kui inimeste palgad on peaaegu võrdsed. Mida küll teha, et sellisele inimesele tõestada, et asjad on teisiti?

Lõpuks hakkas mulle tunduma, et mitte midagi. Nimelt oli mu enda peres ju sama lugu. On mu vanaema ikka rääkinud, et kuna ta kolis alguses pärast abiellumist vanaisa juurde maatallu, siis peeti teda alati sissetungijaks ja muidusööjaks. Isegi see ei aidanud, kui nad mõned aastad hiljem oma majja kolisid. See süüdistamine lõppes alles tema ämma surmaga.

Nii saingi aru, et kokkuvõttes arvavad mõned inimesed ikkagi seda, mida nad tahavad arvata. Hoolimata tegelikkuses toimuvast. Tihti ei aita siin ka põhimõtted ega ka enda meelest õigesti elamine, nendel on ikka oma nägemus. Ja samuti arvan, et sõbranna mehel oli õigus. Enda meelerahu huvides tuleb olla targem ning neist süüdistustest lihtsalt mööda vaadata. Tähtis on see, mida ise enda kohta arvad.