Kui laps oli alles väike nunnu beebi või armas pisike mudilane, siis ikka helistati aeg-ajalt ja uuriti mõlemalt poolt, et kas saaks vaatama tulla, kutsusid meid ise külla või võtsid poisi nädalavahetuseks enda juurde. Mõnikord käis isegi väike võistlus, et kumma pere juurde poiss nädalavahetuseks või suvel mingiks perioodiks läheb. Ehk siis tunti huvi, osaleti kasvatamises ja käituti korralike vanavanematena minu meelest. Muidugi ei olnud mul midagi selle vastu ja väga hea meelega loovutasin lapse neile, kui nad soovi avaldasid.

Viimasel paaril aastal on olukord täiesti muutunud. Nii minu kui mehe pere on kaotanud huvi ja nad pole juba ammu ise helistanud, lapse käekäigu kohta küsinud või nädalavahetuseks-koolivaheajaks külla kutsunud. Kui me ise peale ei suruks ja oma lapse olemasolekut meelde ei tuletaks, oleks neil justkui meelest läinud, et neil on ka lapselaps. Poiss on ise paar korda küsinud vanaemalt-vanaisalt, et kas võiks neile külla minna või millal nad meile tulevad ja vastus on alati sama: „Ei, praegu ei saa, meil on kiire, meil on plaanid, nädalavahetus kinni vms“. Ja laps on väga kurb ja väga pettunud, eriti siis, kui ta on neid oma võistlustele kutsunud, kuhu nad muidugi kunagi jõudnud pole.

Muidugi tekivad inimestel plaanid ja seda ei saa pahaks panna, aga kuidas see nüüd nii on läinud, et varem mahtus lapselaps plaanidesse ja nüüd enam mitte?! Olen korra püüdnud ema ja isaga ka sellest rääkida, kuid vastuseks sain tüüpilise „Ära liialda ja saa aru, et me teeme tööd ja tahame pärast puhata!“

Lihtsalt väga kurb on see olukord. Vanavanemad elavad oma teist või kolmandat noorust läbi ja on iseendaga nii hõivatud, et on oma suures vabaduses unustanud selle, mis tegelikult tähtis on — pere. Kas on mingi võimalus neile mõistus pähe panna ja lapselapsega koos olemise tähtsus meelde tuletada? Ise ma pelgan seda, et kui nad praegu võõraks jäävad, siis ei taha poeg ise hiljem nendega tegemist teha — miks pöörata tähelepanu inimestele, kes pole lapsepõlves tema vastu huvi tundnud?