Tahaks ka olla jätkuvalt noor, sile, ilus ja atraktiivne naine, kellele mehed komplimente teevad ja lilli toovad. Olen aga kolme lapse üksikema, kelle mees maha jättis, sest kolm last oli liiga suur koorem, ja teise, lastetu ja noorema, naise juurde läks.

Enda jaoks aega ju ei jää, kui kolm väikest on vaja toita, riietada, kooli-lasteaeda viia, tagasi tuua, õppida nendega koos... Kust ma võtan aja ja raha, et juuksurisse minna või näohooldust teha. Kolm sünnitust on jätnud kehale jäljed. Siledast kõhust on saanud pehme ja lödisev. Hallid juuksed turritavad peast, küüned on katki. Ikka tulevad lapsed esimesena. Loomulikult olen õnnelik ja tänulik oma laste üle ja kasvatan neid nii hästi kui suudan, aga naiselikkus minus on küll kaduma läinud ja sellega ilmselt ka "parim enne". Eks ma ise olen selles süüdi, et kulutan rohkem aega laste kui iseenda peale.

Ja täna, kui juba hommikust peale helisevad kolleegide telefonid, kuller toob lilli ja siin õnnitletakse üksteist, aga mitte mind, tunnen, et ma polegi enam naine. Olen lihtsalt üks nähtamatu koht töö juures ja nõudepesija-toiduvalmistaja kodus. Kodus pole nii hull, lastele ongi ema vaja, mitte mingit ülesvuntsitud vuhvat, aga tööl ja lastest eemal tahaks ikka veel naine ka olla. Tahaks, et keegigi märkaks, paneks tähele, hooliks...

Siit ka põhjus, miks ma võtsin oma hommikusöögipausist aja, et see kiri ära saata: mehed, märgake täna KÕIKI naisi enda ümber. Teised naised ka. Kui teie seas istub keegi, keda te muidu isegi ei märka, kes on vähe räämas ja unustatud, soovige ka talle head naistepäeva, võimalusel ulatage tükk torti või lilleke. See üks väike asi võib muuta nii palju selle õnnetu ja kurva naise päevas. See, et keegi veel märkab, on nii oluline, mis siis, et seda tehakse ainult kohustusest või sundusest. Kui muud ei ole, piisab ka sellest. Kui "parim enne" on möödas, võib kellegi hea sõna või tähelepanu aidata elujõu tagasi tuua.

Head naistepäeva kõigile unustatutele!