Kurb ülestunnistus: mina olin see laps, keda vanemad ei tahtnud...
Lugesin ema pihtimust, kes tunnistas ausalt üles, et kahetseb teise lapse saamist ja mul hakkas sellest vaesest lapsest tõsiselt kahju, sest mina tean, mis tunne on kasvada peres, kus sind ei tahetud.
Meie vahe tolle loos kirjeldatud lapsega on see, et mina olin peres esmasündinu. Kolm aastat pärast mind sündis mu õde, kes sai hetkega pere lemmikuks ja on seda tänini. Ma ei mäleta midagi oma elust enne õde, sest olin siis nii väike. Tean seda, et minust ei ole eriti palju fotosid ja ainult mõni üksik on selline, kus olen ema süles. Isa süles ei mäleta, et oleks kunagi istunudki või temalt mõnda kallistust saanud. Mina olin „tööõnnetus“, aga õde planeeritud ja oodatud. Polegi kunagi aru saanud, kas ma olin juba beebina neile nii suur pettumus, et oli teist last kohe vaja, või mis neid ajendas uut titat tegema, igatahes minu lapsepõlv lõppes sel päeval, kui õde sündis. Mina olin nende jaoks siis tüütu ja rumal, õde armas, nunnu ja vahva. Kui mina veetsin suurema osa ajast üksinda, sest ema ja isa ei viitsinud minuga mängida, siis õega viitsisid nad küll igasugu asju koos teha. Mõnikord võeti mind ka mängu, aga mõnikord saadeti otsejoones oma tuppa ja see tegi kohutavalt haiget. Kui olime teismelised, viidi õde preemiareisile välismaale, mind kaasa ei võetud, sest polnud raha. Terve lapsepõlve kuulsin korduvalt lauset: „Miks sa ei võiks olla rohkem nagu su õde?!“ Muidugi pidin päris palju õde hoidma ka, talle süüa tegema ja õppida aitama, sest mina olin ju suurem. Vahet tegemine ei ole lõppenud ka täiskasvanueas. Õele osteti auto ja korter, mina pidin kõik ise hankima, nagu karistuseks, et olen ise tubli olnud ja end normaalsele järjele töötanud. Õelapsi käiakse vaatamas igal nädalal ja hoitakse iga kuu, minu laste vastu ei tunta huvi ja hoida ammugi ei võeta.
Selline lapsepõlv ja selline vahet tegemine on väga valus ja laps saab loomulikult kohe aru, millises positsioonis ta kodus on. Minu vanemad isegi ei üritanud varjata, et ma olin neil jalus ja neil oleks parem, kui mind ei oleks, aga olen rääkinud ühe sõbrannaga, kelle kodus oli just nii nagu selles ema pihtimuses — ema üritas küll head nägu teha, aga sõbranna teadis, et ema ei salli teda. Kasvada teadmises, et su vanemad ei armasta sind, on kõige valusam asi, mida üks inimene saab kogeda. Muidugi ei ole mul oma õega ka mingisugust suhet. Mõistusega võttes ei saa ju pahaks panna, et ta sündis ja vanemad teda rohkem armastasid, aga vastumeelsus tema suhtes on mul ikkagi ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma ei tea, miks mind ei antud kasvatada näiteks tädile või vanaemale, kes minust natukenegi hoolisid. Kõikidele lapsevanematele, kes juhtuvad sünnitama kogemata lapse, keda nad tegelikult ei taha, ütlen küll — andke oma „ups“ laps ära. Olen kindel, et isegi lastekodus on parem kasvada kui peres, kus iga keharakuga sullle märku antakse, et sa pole tahetud.
