Kurnatud ema pihtimus: järjest rohkem taban end mõttelt, et jätaks oma lapsed ja alustaks uut elu ilma nendeta...
Arvan, et selle nimi on sünnitusjärgne depressioon, mis siis, et noorem laps on juba 1,5. Teine on 3 ja kolmas 7. Lapsed on elu õied, aga mulle hakkab järjest enam tunduma, et on kõigile parem, kui need õied õitseksid kuskil mujal ilma minuta.
Mis kasu on lastel emast, kes nende peale ainult karjub. Kellestki neist ei ole mulle rõõmu, vaid ainult tüli ja pahandust. Ei suuda leida ühtegi positiivset asja nende juures. Suurem käib koolis ja temaga peab õppima. See käib närvidele — miks ta ise ei õpi, minuga ei õppinud keegi kunagi ja sain hakkama. Keskmine kakleb lasteaias ja on hakanud uuesti alla tegema. Ise juba peaaegu suur inimene, aga käitub nagu titt. Ja väike on lihtsalt väike, rumal ja tüütu, kes ei maga ega söö korralikult, vaid teeb lollusi. Olen omadega läbi, magamata, kurnatud ja vihane. Kaalust olen viimase aastaga kaotanud 20 kilo. Ei tunne end seetõttu kenana, pigem vastupidi, näen välja nagu väljaväänatud kalts.
Olen mõelnud, et neil on ilma minuta parem. Kui ma lähen, jääb neile isa, kes ehk saab siis ükskord aru, mis tunne on kolme last ilma kellegi abita kasvatada. Skypes targutada võin ma kaugel maal samamoodi nagu tema praegu targutab töölt mulle. Ta saaks hakkama küll, tal närvid korras ja ei kärata lastele iga asja peale. Ma mõtlen veel, et ega nad must puudust ei tunnekski. Pigem oleks kergem kõigil. Mees saaks endale uue ja normaalse naise, kes kasvataks mu lapsed üles. Ja kui ei leiaks, no siis ei leiaks, saaks ise hakkama.
Ei leia mina selles praeguses elus midagi, mis rõõmustaks või südant soojendaks. Olen kui üks kalk kivikuju, kes automaatpiloodiga teeb ära kõik hädavajaliku, aga mitte rohkem. Lastel ka niimoodi paha kasvada — ema justkui oleks, aga tegelikult pole ka. Ma ei taha neid sülle võtta või kallistada ega jaksa neid kiita.
Olen teinud elus suure vea neid lapsi sünnitades. Tean seda nüüd ja kui saaksin, muudaksin oma elu ja teeksin teisiti. Praegu ei saa muud, kui ise lahkuda sellest hullumajast, mille olen loonud ja loota, et äkki läheb elu kõigil paremaks. Mina saan oma närvid äkki kunagi veel korda ega mõtle sada korda päevas sellest, kuidas ma oma elu vihkan, mees saab omale äkki naise, kes on tema vastu hea ja lapsed kasvavad peres, kus keegi nende peale ei karju lihtsalt sellepärast, et nad üldse olemas on.
