Kurnatud lugeja: ma ei suuda oma eksmehe ja laste isaga tülitsemata suhelda
Minu lahutus oli väga inetu ja raske. Mees astus ühel heal päeval uksest sisse ja ütles, et ma võtaksin oma lapsed ja asjad, sest tema tahab lahutust. Sel hetkel olid lapsed väikesed ja ma olin kodune, tööd ei olnud. See oli nii minu kui ka laste jaoks väga raske. Laste isa aitas mind niikaua kuniks tal olid süümekad. Toetus oli korralik ja ma olin õnnelik, et ta aitas. Aja möödudes on see toetus aga järjest väiksemaks jäänud.
Praegusel hetkel olen ettevõtte tegevdirektor ja majanduslikult heal järjel. Minu mure on selline, et ma ei oska laste isaga suhelda, iga meie vestlus lõpeb halvasti ütlemisega. Ta toob alati meie vestlustesse sisse vanu asju, mida ma mingil hetkel ütlesin, kui ta kahe maja vahel jooksis. Sellest jamast on möödas juba paar aastat ja veidike peale. Saan aru, et mina veel ütleksin talle halvasti aga tema oli see, kes minema läks. Olen proovinud nii hea kui halvaga ja mitte miski ei sobi. Olen väliselt väga tugev ja rõõmsameelne, kuid sisimas olen ma varsti kokku varisemas, kui ma ei leia olukorrale lahendust. Kuna lapsed saavad kõigiga ilusti läbi ja lapsi ei ole ma tal keelanud võtta ja nendega olla (va juhul kui lapsed on haigeks jäänud). Olen vabandanud ka nende mõlema eest varasemate asjade pärast ja see ka ei kõlba.
Kas peaksin üldse nendega mitte suhtlema? Kas kellelgi on mingi kogemus või oskab keegi siin midagi tarka nõua anda?
