Küll on ikka hea, et lapsed minult midagi pärinud pole. Kes tahaks olla kõike seda, mis mina olen. Ja kas need lapsed üldse on minu lapsed? Mees armastab ikka öelda, et tema lapsed. Arvasin oma suures naiivsuses, et mina olen nende ema.

Mis armastusse puutub, siis selles osas olen ma küllalt halb. Rumal ka. Ma tegelikult ei teadnud, et armastus tähendab seksi kord paari kuu jooksul. Ja kui mees on end kiirelt ja mugavalt rahuldanud, siis rohkemat pole vaja!

Ei teadnud seda ka, et armastuse näitamine käib ka läbi raha! Kui mulle on ostetud eluks vajalikke esemeid, siis see ongi kõik kokku armastus! Mina, naiivitar, nagu ma olen, arvasin, et armastus on kuidagi tunnetega seotud.

Teen elus palju vigu. Alustasime kord koos üht ettevõtmist, kus mees, vaeseke, nüüd palehigis töötama peab. Arvasin toona, et see on hea mõte eluga hästi toime tulla. Nüüd on ta alailma väsinud ja muudkui räägib sellest, et peab tööd tegema. Ilmselt on töö talle liiga raske ja seda tööd on liiga palju. No oli mul tarvis talle selle osaühingu loomisega pinda käia.

Ja veel see maja! Mõtlesin kogu aeg, et ehitame koos kodu meile ja lastele! Mina, rumal inimene, ei saanud aru, et see ongi minu uus töökoht! Ainult et tööaeg on piiramatu ja ületunde tuleb teha palju. Muidu lastakse lahti! Eks proovin ikka rohkem püüda. Viimasel ajal on tööpäevad veninud juba kella ühe-kaheni öösel. Küll ma päeval puhkan. Siis on aeg mitte millegi tegemiseks. Sellest aga ei viitsi ma teile rääkida. Ilmselt ei jaksaks te ka kuulata. Nimekirjad igapäevastest, kodustest mitte millegi tegemistest, mis mu aja röövivad, on koletu pikad. Rääkimata rahalistest kulutustest, mis sellega kaasneb.

Ilmselt ei tunne ma ka numbreid. Kaalule astudes näitab see pidevalt 55. Seega täpselt poole vähem kui mehe puhul. Mis on viiskümmend viis? Aa, saan nüüd aru küll. Mees läheb kaalule ja liidab kokku 1 pluss 1 pluss null. Saab kolm. Kui mina kaalule ronin, näeb mees kahte viit. Viis pluss viis on kokku kümme. See teeb pisut üle kolme korra rohkem. Loogiline siis, et 55 kilo kaaluv naine on 110 kilo kaaluva mehe kõrval paks ja kole.

Ja kui perele toiduraha tarvis on, tuletab ta mulle ikka meelde, et ma rahanumbreid ei tunne. Ilmselt on tal jälle õigus. Saan aru. Need numbrid on ka teistsugused kui kaalu peal. Keeran rahatähti nii ja naapidi. Võta või jäta — 40 eurot. Minu targa mehe jutust aga selgub, et tegelikult oli sada. Pean veel numbreid harjutama! Hullem lugu on poemüüjatega. Kuidas nendele selgeks teha, et ka nemad peavad numbreid harjutama hakkama? Ja siis veel kõik need, kes poodidele kaupa müüvad, sealt edasi maksuametid ja igasugused muud ametid kuni riigikoguni välja. Arvutagu oma asjad ümber ja kui ise hakkama ei saa, küsigu minu mehelt. Tema teab.

Ajaarvamisega on mul samuti probleeme. Arvasin seni, et tunnen kella! Minu mees läheb, nagu auväärt pereisa ikka, magama õhtul kella üheksa paiku. Mina siis veel ei saa, sest lapsed lähevad kell kümme. Pealegi on tööpäeva lõpuni veel väga palju aega ja tuleb kiiresti toimetused ära teha. Päeval pole ju aega! Mitte millegi tegemine on ikka aeganõudev ja västav ka! Ja teada puha, mis nendega juhtub, kes enne tööpäeva lõppu töökohast minema viilivad…

Magamaminekust aga on mul seni olnud üleüldse vale arusaam. Nüüd võin teile rääkida, kuidas asjad tegelikult peavad olema. Minu mees on õpetanud!

Esmalt tuleb kolm-neli õlut ära juua. See on väga tervislik. Puhastab neere. Ja mitte mingil juhul ära pese enne voodisse minekut hambaid, jalgu ega muid kehaosi. See oleks vee ja eriti autoriteedi raiskamine! Õiget töömeest tuntakse sellest, et tal on seljas mitu kilo soola ja tema ümber lehvib spetsiifiline lõhn. Vaat sedasi peab olema!

Magamistoas pane kindlasti käima televiisor! Unele selle ees nii umbes tunnike või poolteist. Et kodutööde kallal toimetava naise ja head-ööd-kalli küsivate laste tüütud hääled segama ei pääseks. Alles seejärel uinud täisväärtuslikku ja magusasse unne. Uni peab ka mitmekesine olema! Selleks puhuks toimib väga hästi une eel ära joodud õllekogus. Sonid, rähkled, norskad ja haised. Ainult et mina ei suuda sellega harjuda… Sellele vaatamata, et mees tegi mulle selgeks, et selles on süüdi minu matslikkus. Nii peente kommetega ma pole harjunud. Kardan, et olen kogunisti nii suur mats, et ei harjugi ära.

Hommikul aga, enne kodunt lahkumist peseb mees end kenasti puhtaks, ajab habeme ja lõhnastab! Lõhna ei tohi õhtul raisata! Harjutage oma abikaasasid armastama inimkeha loomulikke lõhnasid. Mina ei saa sellega hästi hakkama ja harjutada ka ei taha. No jälle lööb see minu va laiskus välja.


Täna aga ütles minu mees järjekordselt, et otsigu ma omale uus mees. Imelik… Oma tervise eest ta ju ometi hoolitseb? Küllap on sellele vaatamata ikkagi ära kulunud ja vanaks saanud. Ei tea, mis temast nüüd siis edasi saab? Vanad asjad visatakse ära ju….

Soovitan tal parem taaskasutuskeskusesse minna, kui UUE mehe olen leidnud. Ikka parem kui prügimägi.

Aadressi ta mul avaldada ei luba. Telefoninumbrit ka igasugustele ei tohi jagada! Mis muidu töökaaslased või naabrid arvavad! Ilmselt on tal ikka häbi ka, et tema, tark ja tore mees, nii ära on kulunud.

Proovingi siin nüüd teha hästi ja õieti. Nii nagu tema ütleb.

Teist minusugust polevat ka olemas! Niisiis pole mind keeruline leida.

Seega: Otsin UUT meest! Ootuste ja lootustega, ikka veel optimistlik

Särasilmne Naine