Lahutanud naine põrutab: ära arva, et teed oma lastele teene, kui oma õnnetusse abiellu nende pärast jääda otsustad
Jah, mulle läks korda, mida teised inimesed nüüd meist seljataga räägivad ja ka see, kuidas nende pilkudesse mind vaadates haletsus tekkis. Minust oli saanud see naine, kes on nüüd staatusega “lahutatud”.
Ja mul oli lausa nii piinlik, et ma isegi käisin ja palusin oma vanematelt vabandust, et nemad meie pulma alla nii palju raha panid, aga me nüüd ikka lahutame. Palusin isegi oma sõbrannadelt vabandust, sest nad korraldasid mulle nii vinge tüdrukuteõhtu ja no milleks? Tundsin end nii kohutavalt. Ja muidugi kedagi neist ei huvitanud see, nad ei olnud üldse pahasedki ja ütlesid mulle, et ma mõtlen üle, aga mina hoolisin ikka nii väga sellest, mida teised arvavad. Teate, mis selle juures kõige totram on? Ma tundsin end halvasti, kuigi tegin otsuse, mis oli parim nii mulle kui ka mu lastele.
Veel üks asi, mille pärast ma põdesin, oli oma sotsiaalmeedia staatuse “vallaliseks” muutmine, sest mõtlesin, et siis teavad ka kõik mu “netisõbrad”, et mu abielu kukkus läbi. Me olime koos põhikoolist saati ja kõik, kellega me üldse veel suhtlesime, teadsid, et me oleme sukk ja saabas. Kõik need ühised pildid ja mälestused ja armuavaldused ta seinale… Ja nüüd nägid kõik, et isegi meie suhe ei jäänud püsima. Vaatamata sellele, et me proovisime kõike ja pingutasime nii kaua, et enam tõesti ei jaksanud.
Need asjad, mille pärast mina muretsesin, võivad igale teisele inimesele täiesti naeruväärsena tunduda, aga ma tõesti põdesin väga. Aga ma põdesin ka sellepärast, mida me lapsed tunnevad ja kuidas lahutus neile mõjub. Just nemad olid põhjuseks, miks me lõpuks otsustasime lahutada.
Selleks hetkeks, kui me mõlemad mõistsime, et meie abielu on läbi, oli meie kodu juba sõjatsoon. Me karjusime mitu kuud teineteise peale ja kui me parasjagu ei karjunud, üritasime televiisori või muusikaga teineteise olemasolu summutada. See oli täielik kaos! Ja ürita olla 1- ja 2-aastane laps sellises kaoses. Õnneks enamasti viis mõne minuti kaugusel elav ema nad kõige suuremate tülide ajal enda juurde. Saatsin sõnumi ja ema tuli.
Aga pärast mõnda tüli nutsin ma nii hüsteeriliselt ja kaua, et vanem poiss tuli minu juurde ja hoidis mind ning palus oma lapselikul viisil, et ma ei nutaks.
Mis tunne teil tekkis seda lugedes? Uskuge mind, mul tekkis seda kirjutades veel hullem tunne. Me olime kohutavad lapsevanemad! Mul on tunne, et me rikkusime oma laste elud ära.
Lõpuks me siiski otsustasime lahutada. Aga mul on siiski tunne, et oma lapsi vedasime me alt. Ja täna tundub mulle täiesti õudne, kui keegi otsustab laste pärast kokku jääda, sest isegi, kui teiste tülid pole nii suured, kui meie omad, näevad lapsed seda kõike ju ikka pealt. Aga nemad väärivad rohkemat kui võltsi armastust ja õnnetut perekonda. Seega, ära arva, et teed neile teene, kui oma õnnetusse abiellu nende pärast jääda otsustad.
Mõtle kasvõi nii: kui su lapsed abielluvad, mida sa neile soovid?
Kui sa jääd sõjatsooni ja see mõjutab negatiivselt su lapsi, oled sa lihtsalt isekas ja vastutustundetu.
