Oleme lahus juba üle kolme aasta. Lahutus oli kõike muud kui ilus ja üle aasta ei vahetanud omavahel sõnagi. Nüüd on aega mööda läinud ja kahjuks on Tallinn nii väike, et puutume tihti kokku. Kas või eelmine nädalavahetusel olime mõlemad ühe kauaaegse tuttava sünnipäeval. Lauri käevangus oli üks lühikest kasvu blondiin. Minust ikka oma kümme aastat noorem, suurte rindade ja paljastava kleidiga. Ütlesin viisakalt tere ja ta küsis esimese asjana, et kust ma oma käekoti ostsin, tundub nii äge.

Vastasin, et H&Mist, ta ahhetas, et issand, ta oleks arvanud küll, et mõnest päris poest. Ma oskasin selle peale vaid viisakalt naeratada, mis sa ikka sellise naisega räägid. Mu eksmees säras muidugi rõõmust, talle on alati meeldinud asjade ja ka inimestega kelkida — auto peab olema ilus, kodus uus kamin, käel kõige kallim kell. Hing võib ju puruks olla, ise ka paras mölakas, aga peamine, et kõik ilus välja paistab. Küll aga ei suuda ta end eriti kontrollida ja ilusana näida, kui on joonud. Ka sünnipäeval võttis ta ilmselt paar pitsi liiast ja tikkus mulle ligi. Küsis, mis ma tema kaaslasest arvan, et on ju nii, nii ilus. Kas ma ikka tegelikult tahaks teda tagasi jne.

Lauri saatis sõnumeid: kas igatsed mind?

Kui ma pärast koju jõudsin, siis tuli veel mitmeid sõnumeid, kus ikka seletas, et ma pean teda igatsema. Seda, et tema igatseks — kuigi ise saadab sõnumeid — ei maininud ta kordagi. Ma jätsin sõnumitele vastamata. Tea, kas too tibi oli selleks ajaks juba ära kustunud, et Lauril oli vaja tegevust otsida.

See kord polnud esimene ega viimane. Ta on paaril viimasel aastal pidevalt tšikke vahetanud. Olen praegu juba vanem ja kaaluski juurde võtnud, aga ta otsib noort mind — just blonde pisikesi tüdrukuid. Muidugi rinnapartii peab tema meelest suur olema. Ja siis ta eputab nendega, topib Facebooki pilte, sõidutab mööda linna ringi. Meie ühistele tuttavatele ka pidevalt eputab, et küll tal on palju naisi. Kui purju joob, siis hakkab mulle kirjutama. Ta vist siiralt arvab, et ma olen armukade ja tegelikult ihaldan teda tagasi. Ausalt öeldes ega ikka igatse küll. Ma ei saa üldse aru, miks ma 13 aastat oma elust talle ohverdasin. Armastus tõesti pimestab, aga ma olen väga rahul, et suutsin eluga edasi minna. Kui vaid suudaks ka tema. Tallinn on liiga väike, ma ei saa teda kuidagi vältida, aga võiks olla teretutvus, et jääme viisakaks. Mul on täiesti ükskõik, mitu blondiini ta voodist läbi käib, ta ei pea sellest mulle pidevalt raporteerima.

Hirm suhete ees: kas kõik mehed on mölakad?

Pean siiski tunnistama, et veidi kogu see tema käitumine mu elu suunab, ma olen väga ettevaatlik suhete loomisel. Pelgan, et äkki satun samasuguse jobu otsa või siis rikuks suhte ära just Lauri ise. Tean, et ta ise üritab minus armukadedust tekitada ja on ka ise ülimalt armukade. Kui ta kedagi mu kõrval näeks, siis läheks suure tõenäosusega isegi kallale. Ta on kahjuks nii temperamentne. Kõik see ja ka mu vanus — ei taha enam poisikesi enda kõrvale — mõjub nii, et ma olengi pärast lahkuminekut olnud üksi. Vahepeal üks mees isegi meeldis, aga siis selgus õnnetu tõde, et kõik mehed ongi võetud. Ta oli abielus, pole siis ime, et veelgi ettevaatlikumaks muutusin. Kaalusin vahepeal isegi, et alustada Pärnus puhtalt lehelt (kasvasin seal üles), aga ma ei taha nii nõrk ka olla. Mina ei pea kuskile põgenema, selg sirgu ja edasi minna. Muidu suurendaks veel Lauri macholikku ego.