Lahutatud naine küsib: kas minu käitumine peletaski ta lõpuks eemale? Ta mõtles, et ma olen peast hull ja lahkus?

 (70)
Anna nõu!
Lahutatud naine küsib: kas minu käitumine peletaski ta lõpuks eemale? Ta mõtles, et ma olen peast hull ja lahkus?
Pilt on illustreeriv.Foto: Emiliano Vittoriosi/Unsplash

Räägin teile ühe loo. Mul oleks nagu hing kinni olnud ja ma olin nii hirmul. Ma polnud kunagi midagi sellist kogenud. Istusin tualettpoti ees maas ja oksendasin, kuigi ma polnud haige ega purjus. Aga tundsin tohutut iiveldust. See oli minu esimene kokkupuude tõsise ärevushooga. Ja ma olen kindel, et selles on süüdi hiljuti ametlikuks saanud abielulahutus.

Olin 23aastane, kui mu abikaasa minu juurest esimest korda lahkus. Ta läks ära kõigest nädalaks, tööasjus. Ja ma tundsin end sel ajal nii üksinda ning läksin vist peast ikka täitsa segi.

Mõistsin esimest korda, kui väga ma olen terve elu inimestele lootnud: lapsepõlves vanematele, seejärel oma sõbrannadele ja nüüd talle. Ma vajasin kedagi, kelle küljes rippuda, sest mul oli nii alati turvaline olla. Kõige haigem on see, et ma mõtlesin, et selline elu ongi normaalne.

Abielludes muutus mu abikaasa mu elu keskpunktiks. Tema oli see, kes tekitas mulle turvatunde ja kui ta tööasjus nädalaks minema lendas, olin nii üksi, et ei suutnud sellega hakkama saada. Mõistsin seda tualettpotti passides ja sain esimest korda aru, kui hale ma olen ja see hirmutas mind. Mis siis saab, kui ta mu maha jätab? Võtsin sel hetkel eesmärgiks oma abielule 100% pühendumise, et ma jumala eest mitte kunagi üksi ei jääks.

Seotud lood:

Oksendasin natukene aega veel ja siis otsustasin helistada oma kallimale, et end natukenegi kindlamalt tunda. Ta lohutas mind ja lubas, et on juba varsti minu juures tagasi. Tundsin end nii haledana, olin ju peaaegu 30aastane, aga üksi ei suutnud ikka olla. Mõtlesin sõbrannadele, kes rõõmsalt vallaliseelu elasid ja selliseid probleeme kohe kindlasti kunagi tundnud ei ole. Miks mina siis oma meest nii väga vajan?

Kui me kohtusime, tundsin end tugeva ja enesekindlana, aga täna olin justkui hoopis teine inimene. Huvitav, kas ma hirmutasin ta sellega ära ka? Kas minu käitumine hoopis peletaski ta lõpuks eemale? Ta mõtles, et ma olen peast hull ja lahkus?

Minu unistus olla elu lõpuni abielus purunes üsna kohe,olgu, paar aastat peale seda olukorda. Arvasin, et ta on igavesti minu jaoks olemas, tingimusteta, aga siis sain aru, et see polegi tõsi. Ju ma siis ei tea elust tegelikult midagi. Ja nüüd olen ma tagasi alguspunktis, nõjatun oma sõpradele ja vanematele, sest ma muud moodi ei oskagi.

Kas ehk keegi on sama mure ees olnud ja oskab nõu anda, kuidas üksindust nautima õppida?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare