Lastega kodus olev ema: tahan võtta lapsehoidjat, et saaks ise veidikenegi puhata, aga mees ei luba. Mida teha?

 (80)

Lastega kodus olev ema: tahan võtta lapsehoidjat, et saaks ise veidikenegi puhata, aga mees ei luba. Mida teha?
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Meil on kaks last — 2,5a ja 0,5a. Olen nendega sünnist saati ise tegelenud, mees on muidugi olemas ja aitab õhtuti, kui ta kodus on, aga päeval pean mõlemaga üksinda hakkama saama. Tunnen, et olen täiesti läbi omadega ja vajan puhkust, tahtsin võtta meile lapsehoida paariks tunniks nädalas, et saaks ise samal ajal magada, aga mees ei luba.

Suurem tütar ei käi lasteaias, sest ei saanud sõimekohta. Õnneks sügisest saab aeda, siis läheb minu elu ka lihtsamaks, aga senikaua pean ma ikkagi ise hakkama saama. Olen magamata ja omadega läbi, sest pisike peab sõna otseses mõttes kogu aeg minu küljes rippuma, muidu nutab õnnetult. Suur aga tahab mängida, eest ära joosta, ronida ja mürada, milleks minul üldse jaksu ei ole. Lisaks jonnib ja on väiksema peale armukade — ta on isegi näpistanud beebit.

Räägin mehele juba pikemat aega, et peaks võtma lapsehoidja, kes aitaks mind raskest perioodist üle, aga tema ei taha sellest kuuldagi. Ütleb, et ühtegi võõrast inimest ei tohi meie kodu uksest sisse lasta ja tema ei usalda lapsi kellegi teise hoolde. Samal põhjusel pole ta ka lubanud suurt tüdrukut tasulisse lastehoidu panna, et seal töötavad litsensita inimesed, kellest ei tea iial, mida võib oodata. Ükskõik kui palju soovitajaid lapsehoidjal oleks või kui põhjaliku taustakontrolli teeks, tema vastus on ikka kindel ei. Tema arvates pole võimalik, et ma ei tule kahe väiksega korraga toime, sest kõik teised emad ju tulevad.

Loe veel

Seotud lood:

Aga see, et teistel emadel on toetavad mehed ja suured pered kõrval, kes saavad lapsi mõned tunnid hoida ja emale appi tulla, on minu mehel muidugi kõrvust mööda läinud. Minul pole siin ühtegi sugulast ega lähituttavat, kelle poole pöörduda, sellepärast olekski lapsehoidja ainus võimalus. Mees ise läheb hommikul vara tööle, tuleb umbes seitsme paiku õhtul, siis tahab süüa (söögi ajal ei tohi teda segada), mõnikord läheb trenni või sõpradega välja ja ongi päev läbi ja lapsed magavad, kui ta koju jõuab. Pole mingit abi ega kasu temast.

Ma olen nii väsinud, et karjun laste peale ja ärritun iga väikese asja peale. Mehe enda peale karjun ka, mille pärast nimetab ta mind nüüd närvihaigeks ja näägutajaks. Ma ei taha näägutada ja vastik naine olla, aga olen lihtsalt nii kurnatud, et ei suuda enam ennast kontrollida. Kardan, et mu väsimus võib varsti lastele eluohtlikuks saada — mis siis saab, kui jään lihtsalt keset päeva magama ja suurem põgeneb ära ning väiksem keerab ennast voodipulkade vahele või keerutab endale midagi ümber kaela?!

Palun andke nõu, mida peaksin tegema, et mees mõistaks, kui väsinud ma tegelikult olen.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare