Olen lesk. Mu abikaasa suri kolm aastat tagasi. Olime õnnelikus abielus, meil sündis kaks last, keda nüüd loomulikult kasvatan mina. Lugesite õigesti — lapsed sündisid abielusse, olid planeeritud ja majanduslikult kindlustatud. Ma ei ole üks nendest, kes mingi suvalise mehe voodisse viis, “kogemata” rasedaks jäi ning pärast alimente nõudma hakkas. Minu lastel oli isa, meil oli pere ja me olime väga õnnelikud, kuni õnnetus meilt perepea viis ja minust üksikema tegi. Sellegipoolest saan ma hakkama — lapsed on lasteaias ja tublid, mina käin tööl ja rahaprobleeme pole.

Aga see, mismoodi minusse suhtutakse, teeb meele mõruks. Kõik naised, kes üksi lapsi kasvatavad, on eestlaste meelest rahaahned litsid, kes on lapsed teinud ainult alimentide välja pressimiseks või mõne mehe enda juurde meelitamiseks. See on esimene mõte ja esimene reaktsioon, mida ma näen ja kuulen, kui ütlen, et meie peres pole isa. Seetõttu ma pigem väldin oma pereseisu selgitamist, kui just hädavajalik pole, sest ma ei kannata, kui mind pealaest jalatallani hindavalt üle vaadatakse ning silmi pööritatakse, et jälle üks SELLINE! Samamoodi vaadatakse neid, kes on näiteks vägivaldse mehe juurest ära tulnud või joodiku maha jätnud. “Ainult alimentide peal väljas!!!”

Piinlik, et meil on nii palju selliseid naisi, kes on üksikemade margi nii täis teinud ja nende järgi hinnatakse nüüd kogu ülejäänud üksikute vanemate seltskonda. Mina ei taha olla nendega samas pajas, sest mina olen oma elu õigesti elanud ja ei ole sellist häbimärgistamist ära teeninud!

Muidugi on häbi ka nende pärast, kes kõik ühte patta panevad ega hakkagi detailidesse süvenema. See näitab ka selle seltskonna piiratust, aga kuna need “targad arvajad” on ülekaalus ja väljendavad oma mõtteid väga häälekalt, pean ka mina käima, silmad maas, ja püüdma varjata, et kasvatan üksinda lapsi.