Linnapreili: maakad, kes suvel linnas puhkamas käivad, on hullemad parasiidid kui linnainimesed maal!
Kirjutan ka oma vaatenurgast vastuseks küpsisepakiga külla minemise teemale, mis on juba väga palju kommentaare kogunud. Nimelt mina kolisin mõned aastad tagasi maalt linna ning mul käivad nüüd suvel maakülalised, kes teevad minu meelest oluliselt rohkem tüli kui need, kes nädalavahetuseks linnast maale grillima sõidavad.
Esiteks tullakse tavaliselt pikemaks perioodiks kui nädalavahetus. Kooskõlastamine käib nii, et „maakad“ võtavad puhkuse ja annavad linnainimestele teada, et me siis tuleme. Kaasas käib ikka sama jutt, et „me tüli ei tee“ jne ja trügitakse uksest sisse hoolimata sellest, kas linnainimestele see sobib või ei. Kuna minu suguvõsa liikmed, kes linnas suvitamas käia armastavad, on miinimumpalgalised, tullakse tavaliselt tühjade kätega ja eeldatakse, et „sa oled ju linnast, sa maksad!“ Keegi ei võta kunagi voodipesu kaasa, toidukotist rääkimata. Nädala jooksul käivad „maakad“ heal juhul korra poes, et osta pakk säästumakarone ja allahinnatud hakkliha ning teevad siis mulle õhtusöögi „välja“. Kasutades selleks minu köögitehnikat, nõusid, maitseaineid ja elektrit. Ülejäänud toit tulgu ikka minu rahakotist.
Siis tuleb neid lõbustada. Sõidutada autoga ühest kohast teise. Bensiini maksan mina loomulikult. Ka siis, kui mul on tegelikult tööaeg, saan mitu korda kõnesid, stiilis „kus sa oled, kas saad meid ära visata, millal tuled, kas varem ära ei saa?“ Taksot loomulikult võtta ei saa, ühistransport on liiga keeruline. On juhtunud ka seda, et olen sugulased ühte või teise muuseumisse või üritusele ära visanud ja siis on avastatud, et „oih, mul jäi rahakott koju, saad äkki laenata veits? Maksan pärast ausõna tagasi!“ Olen ma kunagi neid tagasimakseid saanud ka? Muidugi mitte.
Kõige hullem on see, et nad rüüstavad mu elamise täiesti ära. Mu baarikapp juuakse tühjaks, mu maiustusevarud hävitatakse, ka need, mis on sõbrannadel kuskilt välismaalt kingiks toodud. Olen avastanud, et mu riided, ehted, vedelema jäänud sularaha ja isegi ühed kingad on pärast sugulasi kaduma jäänud. „Mul pole kinno või linna peale minekuks midagi selga panna, viisakad riided jäid koju, ma võtan midagi su kapist.“ Kingad ja riided olen avastanud hiljem mõnel pereüritusel nendesamade sugulaste seljas-jalas. „Oijah, ma unustasin enda kätte, aga kuna sa ei küsinud, ma ei hakanud tagasi ka tooma!“
Õhtuti vallutatakse telekas, et vaadata mingeid ajuvabasid seebikaid hästi valjusti, nii et mul pole lootustki pärast tööpäeva rahulikult raamatut lugeda. Seebika kõrvale käivad odav õlu või pits viina ja odavad küpsised või kommid, mille puru annab pärast tükk aega koristada. Koristamine on miski, mis käib neile täiesti üle jõu. Nad ei tule selle peale, et enda järel WC puhtaks teha, voodi hommikul üles teha või nõud ära pesta, muust koristamisest rääkimata. Mu korter on nagu sealaut lõpuks.
Lahkumishetkel imestatakse, et küll siin linnas on ikka hea elu, korteris pole ju midagi teha, ainult laiselda, ja lubatakse varsti uuesti tulla. Sest linnas on ikka nii mõnus!
Kahjuks ei saa sugulasi valida, seetõttu tuleb ära kannatada need mõned nädalad aastas, aga see lugu on näiteks nendele „maakatele“, kes pidevalt siin halavad, et linnainimesed on tüütud matsid, kes suviti hullult pinda käivad. Te ise olete samasugused, tegelikult veel hullemadki parasiidid, sest kaks päeva maal grillimist on kindlasti leebem variant kui linnas nädal aega kambakesi ühe sugulase peal elada, kes on end üles töötanud ja saab endale natuke paremat elu lubada.
