Lugeja arutleb: kuidas mehed armuvad? On nad tõesti mõistuspärasemad kui naised?

Naisteka foorumis arutleb lugeja "tahaks teada", kas ja millisel viisil armuvad mehed. On nad ratsionaalsemad kui naised?

Väga paljudel naistel on nii, et nad peavad olema mehesse meeletult armunud, et suudaks suudelda või veel enam, seksida. Isegi need naised, kes on võimelised kohe tutvudes seksima, otsivad tavaliselt ikka jalust nõrgaks tegevat armastust.

Meeste armumine tundub mulle rohkem nagu ratsionaalne otsus, mitu rauda on tules ja küll meeldib üks ja teine. Naistele mõeldakse umbes nagu sõpradele, koolile, tööle, korvpallitrennile jms, ehk siis normaalse osana elust, aga mitte ei unistata päevad läbi, ei unustata süüa. Naiste jaoks on mees ja armastus esimesel kohal, alles siis tuleb kõik muu. Lahkuminek võib olla meeste jaoks raske, aga sedagi harjumuse pärast, sest naine on tavaliselt meestest lõbusam kaaslane, hoiab tuju ülal, saab seksida. Meestel on aga raske leida juhuseksi.

On mehi, kes armuvad pööraselt, aga need on tavaliselt ebastabiilsed tüübid, kes näiteks peksavad või ähvardavad enesetapuga. Nad pole kindlasti norm, vaid hälve. Samuti on naisi, kellel on kehas rohkem testosterooni või mõistus on mehelikum ja kes ei vaja üldse partnerit või eelistavad naisi. Aga nemadki pole norm.

Või pole mul õigus? Kas mehed mõtlevad naistele pidevalt, nutavad nende pärast, on kurvad, armunud? Ja mitte ainult korra elus, vaid iga partneriga? Et muidu ei suudagi seksida ega kohtamas käia?