Lugeja elatisest: eriti kummaline on see, kui elatise maksmisega hädas olev isa otsustab uue naisega veel lapsi saada
Kuhu siis läheb see raha? Kui laps on väiksem ja käib lasteaaias, siis kallimates kohtades läheb kohatasu ja toit kuus juba sada eurot, lisaks mõni trenn või huviring ja juba on üsna kena kopikas läinud. Aga lasteaias peab laps käima, et ema saaks tööl käia. Kui aga laps peaks juhtuma haigeks jääma, mida juhtub sageli, siis on ema see, kes haiguslehe võtab, palgas kaotab ja iga minuti oma ööpäevast lapse tohterdamisele-kantseldamisele-hoidmisele kulutab. Isa käib sel ajal rõõmsalt tööl ja teenib palka, magab öö läbi, hambad laiali ja vedeleb õhtu rahulikult teleka ees, õllepurk käes ning naudib elu. Tahab, läheb kinno või kontserdile, või sõpradega pubisse. Tahab, nokitseb oma hobi kallal ennastunustavalt mitu tundi. Tahab, läheb magama kell 8 õhtul, või hoopis poeb juba kell 6.30 linade vahele, et õhtu viimased hetked hea raamatu seltsis veeta.
Ema töö ei lõpe eal
Ema seda lubada ei saa. Tema päevakava käib vaid lapse ümber ja peale rasket tööpäeva ei saa ta tulla koju ega jalgu seinale lüüa, sest laps tahab süüa ning seega on vaja toit valmis teha. Sel ajal, kui ema köögis vaaritab, keerab väike silmamoondaja pool elamist pea peale, mis tähendab, et kui saab söödud, peab ema hakkama koristama. Siis on vaja asjad üle vaadata järgmiseks päevaks, jopel poriplekid maha pesta ja loota, et hommikuks ikka ära kuivab, koolilapse puhul vaja aidata lapsel õppida ja üleüldiselt lapse jaoks olemas olla, kuulata ära tema mured ja rõõmud, aidata leida lahendusi kõikvõimalikele probleemidele, pesta puhtaks, sättida voodisse ja lugeda unejuttu.
Kui kõik õhtused toimetused on tehtud ja laps magab, leiab ema enda jaoks ka mõne minuti, vaatab üle enda riided homseks tööpäevaks, ehk pakib lõuna kaasa ja vaatab juba ette, mida hommikul lapsele süüa teha. Teleka vaatamisest tuleb ilmselt loobuda kui just ei taha seda uneajast teha, aga kallis uneaeg ei ole raisata. Iial ei tea, kas või kui sageli laps võib öösel ärgata ja ema lippab kohale, et väikest inimest abistada, vahetada linad kui on juhtunud õnnetus, aidata potile kui laps seda vajab, tuua klaasiga vett janu kustutamiseks, harutada lahti keerdu läinud tekk, otsida voodi alt üles öösel jalutama länud kaisuloom või kallistada ja lohutada teda, kui laps on näinud halba und. Hommikul tuleb aga jälle vara tõusta, et mudilane valmis panna, valmistada tervislik hommikusöök ja viia ta kooli/lasteaeda ning siis ise tööle lipata.
Kui on isa kord lapsega nädalavahetus veeta, siis…
Miks ei väärtusta armsad isad seda, et ema kahe vanema eest väljas on kogu aeg? Loomulikult on lapsed suur rõõm ja nad on kõige kallimad siin ilmas, kuid lapse kasvatamine kätkeb endas ka parasjagu muresid ja katsumusi, mis on tegelikult mõeldud kahe vanema kanda. Kui aga ema peab kogu kandami oma turjale võtma ja sealjuures veel kuulama, kes ta selline armsa isa meelest on, et niimoodi viimaselt raha välja pumpab enda kapriiside rahuldamiseks, siis tekib küsimus, kui kaua see ema niimoodi jaksab? Karta on, et varsti ei jaksa ta enam naeratada, läheb vahel kergema vastuapanu teed ja ostab poest valmistoidu, hommikul on tervisliku pudru asemel laual võikud ja laps mängib õhtul üksinda oma mänguasjadega, sest ema lihtsalt enam ei jõua. Ta ei tea, et sõbranna kaks kuud tagasi kutsika võttis, ei mäleta enam, millal kino avatud on või millal ta viimati sai õhtu veeta nii nagu ta ise tahtis, rääkimata sellest, et saaks öö läbi magada. Sest kui on isa kord nädalavahetus lapsega veeta, siis sageli kuuleb ema, kuidas isa peab sel nädalavahetusel tööl olema või on just sel nädalavahetusel kontsert (mis see veel on? Ei mäleta, kuid kõlab lõbusalt), kuhu ta piletid juba pool aastat tagasi ära ostis või peab ta uue naise juures lekkivaid torusid remontima ja siis naisukest poodidesse sõidutama.
Jah, lihtne on teha see ülekanne ja siis viriseda, et kuhu ema selle raha paneb. Hoopis teine asi on oma lapse jaoks 24/7 olemas olla ja vaadata siis nigelat palka, kust haiguspäevad on maha arvestatud jälle ja nuputada, kuidas saab arved makstud ja toidu lauale.
Kui isa lõpetas elatise maksmise, jäime mõlemast vanemast ilma, sest ema oli ainult tööl
Aga vaatame nüüd asja teisest küljest. Ma olin alles kooli läinud, kui minu isa meie juurest ära läks. Ma ei süüdista kumbagi vanemat, kuna olen näinud piisavalt neid katkiseid lapsi, kelle pärast vanemad on koos elanud oma suures üllameelsuses, märkamata, kuidas nende käitumine last mõjutab. Kuigi siis ma ei osanud selle peale mõelda, ja olin muidugi kurb kui isa ära läks. Aga sellegipoolest käis isa iga kuu palgapäeval emale raha toomas ega lugenud sugugi sente või virisenud, et kuhu see raha küll läheb. Tema teadis, kuhu raha läks sel hetkel, kui meie rõõmsatesse ja elavatesse silmadesse vaatas. Ta nägi, kuidas tema raha kasutati, kui oli ostetud ära talvepuud, uus talvejope, uus koolikott või silmas poekotti, mis tulvil tervislikust toidust, alles ootas lahtipakkimist. Jah, ta teadis, mis asjad maksavad ja mõistis, et tema antud rahast ema endale kullast telefoni ikka ei osta. Seda kõike hetkeni, kuni ta leidis uue naise. See uus mimm aga ei tahtnud, et isa meiega suhtleks, ta ei tahtnud, et isa annaks oma eksnaisele raha kosmeetikapoes laristamiseks (sest ega lapsed elavad ju õhust ja armastusest ja kogu isa antud raha sai ema enda peale ära kulutada). Küll aga tahtis ta väga, et isa peale tööd poest läbi käiks ja talle pudeli veini tooks. Ja nii igal õhtul. Ja eks isa kuulas teda. See aga tähendas, et kõik jäi äkki minu ema õlule. Rahast ei tulnud enam välja ja ema võttis teise koha veel juurde.
Ja siis äkki olime me mõlemast vanemast ilma jäänud. Ema nägime ainult nädalavahetusel, ja siis oli ta liiga väsinud, et meiega tegeleda. Hommikul tõusin aga kella peale ise, viisin noorema venna lasteaeda ja läksin siis ise kooli. Peale kooli tõin venna lasteaiast ära ja koos läksime koju. Vahel käisin ka peale kooli poest läbi. Koju jõudes pidin kohe ahjud ära kütma, sest külm oli, ja siis oli vaja süüa teha. Kodused ülesanded oli vaja lahendada ja väiksel vennal silm peal hoida. Kui ema koju jõudis, siis meie juba magasime ja ema oli nii väsinud, et läks kohe voodisse. Hommikul läks ta tööle enne kui meie ärkasime ja nii siis juhtuski, et nägime teda ainult nädalavahetusel. Õnneks hiljem sai ema parema koha, kus teenis rohkem ja ei pidanud enam kahe koha peal rabama, ning isa mõistis, kuidas mõjutas tema laste elu tema otsus raha enam mitte anda ja me saime ühe vanema tagasi. Isa ilmus ise ka rohkem pildile, seega tegelikult saime ka tema osaliselt tagasi. Aga millise jälje jätab see väikesele lapsele?
Ise on elatise maksmisega hädas, aga teeb veel lapsi juurdegi?
Seega jah, lihtne on näpuga näidata ja hädaldada, et naine kõik laste jaoks antud raha enda peale kulutab, kuid tegelikult ei näita selline väide muud kui rumalust ja teadmatust. Ilmselgelt ei ole mees kursis ei sellega, kui palju miski asi maksab ega tea midagi ka lapse kasvatamisse panustamisest. Eriti kummaliseks muudab kogu loo aga asjaolu, kui elatise maksmise tõttu rahahädas vaevlev mees on uue naisega veel lapsi otsustanud saada. Järelikult siis ei ole küsimus selles, et elatis on liiga suur ja mehel ei ole raha selle maksmiseks, vaid pigem ikka selles, et mees lihtsalt ei raatsi eelmisest kooselust pärineva lapse heaks raha anda. Ja siis mõeldaksegi välja nutulaul, et ei tea kuhu naine selle raha paneb. Sellele aga aplodeerib kogu hingest uutest mimmidest koosnev toetajaskond, kes samuti ei näe sugugi hea meelega seda, et mees oma teisi lapsi toetab. Seda muidugi kuni hetkeni, mil nad ise antud olukorras on.
Loomulikult on ka asjalikke isasid, kes on teadlikud hindadest ja ka sellest, mida lapse kasvatamine tegelikult nõuab, kuid paraku on mulle jäänud mulje, et neid mehi ei leidu ilmas kuigi palju. Eriti nukker on sealjuures aga asjaolu, et ega alguses ei paista ju välja, milline mõttetu luuser see mees on. Oma õe lapsega mängib ju nii armsasti ega virise kunagi, et alles eelmine kuu ma ju andsin sulle raha juurde, et poest süüa tuua… Mis sa iga kuu käid poes või???
