Täna nägin ühel mänguväljakul kokku nelja noort ema, üht vanaema ja kolme teismelist, kes niisama päikesepaistel istumiskiigel aega veetsid. Neljast emast ühel olid jalas teksapüksid, ühel retuusid ja tuunika, kahel kleidid/seelikud. Ühelgi polnud kõrgeid kontsi, hoopis mugavad madalad kingad või saapad. Naised nägid kenad välja, oli siis pisut meiki peal või ei. Midagi karjuvat ei hakanud silma, seega oli eksperimendi tulemuseks see, et suurem osa noori emasid näeb siiski viisakad välja ja tibiemmed ning teine äärmus — rääbakad hiirekesed on pigem haruldane vaatepilt.

Minu kogemuste ja mainitud arvamuskirja vastuolud panid mõtlema eeldustele ja hoiakutele noorte emade välimuse suhtes. Ikka hakkab siit-sealt kõrva, et mehed kurdavad naiste muumimammastumise üle ja suguõed sisistavad iga vähegi enese eest hoolitseva naisisendi pihta, et raudselt tahab nende mehi ja on meeleheitel üksikema, ega muidu nii hea välja ei näeks. Tänavapilt näitab midagi muud — suurem osa naisi jääb lapse saades ikka nendeks inimesteks, kes nad ennegi olid. Mind hämmeldas, kui vastse emana tänaval tuttavat kohtasin ja tema oli üllatunud, et ma nii kena välja näen ja polegi jämedaks läinud.

Samasisulisi avaldusi on tulnud mujaltki ja kuigi komplimente on ikka hea kuulda, kurvastab mind eeldus, nagu ma peaksingi end käest laskma. Jah, juuksed langevad östrogeeni vähenedes kiiresti välja ja alati ei näe nii värske välja kui tahad, aga seda enam tahan ripsmedki ära värvida ja kleidi selga panna, et ise end selle kõige juures hästi ja iseendana tunda. Mugava kleidi ja läbipaistmatute sukapükstega annab väga hästi ka mängiväljakul lapsega mängida, nii et ma ei näe põhjust ilusaid emasid hurjutada. Väikelaste emad on niigi pidevalt mures, kas nende lapsel kõik hästi ja nad ise piisavalt head emad on.