Ta oli kunagi abielus juristiga, kelle perekonnanimi oli ka advokaadibüroo nimes olemas. Mees oli lõpetanud Tartu Ülikooli, rääkis pidevalt teatrist ning kirjandusest. Tema ja Sandra tundusid kui öö ja päev, aga ometi nad abiellusid. Minu jaoks tundus see müstika. Sandrat tunnen juba lapsest saati ja muidugi hoolin temast, aga saan ka aru, et ta pole kõike kirkam kriit karbis. Ta on tore ja sõbralik, aga rumal kui lauajalg. Pulma eel küsisin, kas nad abieluvaralepingu ka teevad. Ta vaatas suurte silmadega mulle otsa, mis see veel on? Kui läks pulmade planeerimiseks, puudus tal rahataju absoluutselt. Oleks tema valida, oleks pulm toimunud Kadrioru lossis ning pidu olnuks uhkem kui presidendi vastuvõtt. Õnneks oli Artur piisavalt rikas, et midagi selle lähedast siiski maha pidada. Paar aastat hiljem läksid nad lahku. „Ta on nii igav mees,” kurtis sõbranna. Ta lõi sellele elule käega ja elas veidi aega koos ühe boheemlasest ajakirjanikuga. Tüüp kirjutas ühes väljaandes kultuuriuudiseid ning elas Kalamajas pisikeses ahjuküttega korteris. Ootamatult hakkas Sandra diibiks, luges Mihkel Mutti ning Mati Unti. Ta tsiteeris mulle Majakovski luulet ning rääkis, et nõukogude ajal lörtsiti see ära, tegelikult oli vene poeet üks parimaid luuletajaid läbi aegade. Sina tead Majakovskit?! Arvan, et esimest korda kuulis Sandra seda nime kallima käest.

See periood ei kestnud muidugi igavesti. Sandra tüdines taas ning läks kultuurimehest lahku. Ta ostis endale Tallinna kesklinna korteri. Lahutus Arturist oli talle palju sisse toonud. Peod, peod, veelkord peod, ei mingit tööd. Nii elas Sandra mitu aastat, siis kohtas ühte sakslast. Keskealine härrasmees, kes nägi oma ea kohta väga hea välja. Ausalt öeldes oleks isegi tahtnud temaga välja minna, intelligentne mees. Aga mis lootus on minul Sandra kõrval! Sõbranna oli vahepeal Majakovski unustanud ning tuunis end pidevalt ilusalongides ja solaariumis. Sakslasele see meeldis ja ta pidas Sandrat ka iseloomult ideaalseks. Muudkui kiitis, et tal on parim, ilusaim ja targim naine üldse.

Just selle sakslasega sai Sandra ka lapse. Ega nad kauaks kokku jäänud, aga nüüd oli Sandral veelgi suurem sissetulek. See oli 2012. aastal. Läheme tänasesse päeva. Sandra elab ikka oma kesklinna korteris. Kuna tal oli igav, hakkas ühes kosmeetikapoes tööle. Ega tal raha tegelikult suurt vaja pole, aga otsis ikka tegevust. Ütlesin talle, et äkki tulevikuväljavaadete pärast võiks midagi õppima minna, muidu jääbki elu lõpuni kosmeetikapoe müüjatariks. Ta mossitas veidi ja ütles, et vaatab, kuidas aega on. Mingi kutt on tal vist praegu ka, korra tutvustas — pikka kasvu, sportlik, sõbralik. Kõik toredad jooned olemas. Ka pole ta suu peale kukkunud.

Ma ei saa aru, miks löövad elus läbi Sandra taolised? Miks mehed tahavad selliseid naisi, kellega pole midagi rääkida? Ta pole isegi piltilus, täiesti harju keskmine või alla selle. Mina olen 32 ja vallaline juba pikemat aega. Mehed, kelle otsa satun, on üldiselt mõttetud mökud, kellega pole midagi rääkida. Mis siin imestada, kui targad ja kenad mehed juba võetud. Üks 29aastane sõbranna jäi hiljuti elukaaslasest ilma, sest mees otsustas, et tema on ühte tibisse armunud. Tibi töötas kunagi küünetehnikuna, vägev karjäär tõesti.

Mis on saanud mõistlikest meestest, kes ka naistes sarnaseid omadusi hindaksid?