Lugeja: kallima eluviis mõjub mu rahakotile laastavalt ja muudab mind tasapisi joodikuks
Olen elus kaks korda pimesi armunud. Üks oli keskkooliajal õpetajasse. Seal oli muidugi pigem see, et võisin vaikselt unistada, silmi pilgutada ja naeratada, kui ta minu käest midagi küsis. Enamat sellest ei tulnud. Aastaid hiljem puutusime kokku ühiste tuttavate kaudu. Vestluse käigus tunnistasin talle, et ta oli mu elu esimene n.-ö. suur armastus. Ta hakkas naerma ning ütles, et polnud arugi saanud.
Teine suur armastus sai alguse pool aastat tagasi. Armastusel on nimi ka — Raiko. Ma ei tea, mis temas on. Ta oskab kuidagi nii ära võluda, et kõik muu tundub tühine. Välimuselt polegi ta midagi nii erilist, kuskil bussis või kaubanduskeskuses teda vahtima ei jääks, õigemini ei paneks teda tähelegi. Samas oskab ta seltskonnas olla võluv. Ta on viisakas, tema naljad on iroonilised ja samas tabavad.
Elu ongi üks suur pidu?
Ma olin kui välgust löödud ja mu ainsaks sooviks sai, et tahan temaga võimalikult palju koos olla. Tähelepanu talle meeldib ja hakkasime aina rohkem suhtlema. Nüüd võib öelda, et oleme paar. Koos küll ei ela, aga näeme väga tihti. Probleem on selles, et tema eluviis on kõike muud kui peret hoidev. Tema jaoks pole mingi probleem keset nädalat välja minna — väikesed joogid ühes kohas, siis jook ja söök teises, lõpuks veel mõnda peopaika edasi. Ütlen ausalt, ma varem ei teadnudki, et ka keset nädalat on võimalik pea hommikuni pidutseda. Tema tegemiste juurde käib paratamatult alkohol. Mis muidugi ei tähenda, et ta üldse tööl ei käiks, siis pole sellise laia eluviisi jaoks rahagi. Teeb täiesti mõistlikku tööd, aga tal on võimalik oma aega päris hästi planeerida ja ta teab ka oma piiri, kui palju ta võib tarbida. Mulle tundub, et tema unevajadus ongi 3-4 tundi. Kui ta mõne õhtu kodune on, siis uurin järgmisel päeval, et kas läks varakult magama. Ei, luges ja vaatas filme kella kahe-kolmeni öösel.
Mulle piisab vaid sellest, kui ta uurib, mis ma teen, ja süttin. Olen valmis kõik kõrvale heitma ja temaga välja minema. Aastavahetuse veetsime näiteks Pärnus spaas. Ma pole kunagi tahtnud, et mees minu eest kõik kinni maksaks ja meie suhtes maksab igaüks iseenda eest. Ta midagi ikka teeb välja ka, aga üldiselt on võrdselt. Ai, see on rahakotile väga kallis. Kujutage ise ette näiteks sellist romantilist nädalavahetust Pärnus. Juurde käivad uhked söömaajad, kallid veinid jne.
Kas või eelmisel nädalavahetusel käisime Tallinnas väljas ja ühe õhtuga kulus mul ligi sada eurot. Endale tundub ka uskumatu.
Piisab vaid kutsest, mina jooksen
Praegu saan veel rahaliselt hakkama, aga raske on küll. Olen ühe poe juhataja ning varasemast ajast oli sääste ka. Ma lihtsalt olin varem küllaltki kokkuhoidlik ega kulutanud kõike ära, mis teenisin. Nüüd on vastupidi, raha lihtsalt kaob käest. Pluss see, et olen tööl tihti väsinud ning tarbin liiga palju alkoholi. Ma üritan küll ise nädala sees võimalikult vähe väljas käia, aga kui ta ikka kutsub, mis ma teha saan. Mõtlesin juba mõni aeg tagasi, et tuleb ära lõpetada selline enesehävituslik suhe, kuid siis kutsus ta teatrisse, tõi lilli, tundus, et jälle on kõik okei. Pealegi, ma ei suuda ilma temata, ta on minu jaoks kogu maailm.
Seda kirjutades tunnen süümepiinu, et üldse nii ütlen, aga see on karm reaalsus. Ma tahaks sellest suhtest loobuda, aga ei suuda pidurit tõmmata.
