Lahkuminekud on valusad. Kui keskkoolis klassivend mu maha jättis, nutsin kuu aega järjest igal õhtul. Lõikasin veel oma pikad juuksed maha ning üritasin inimesi vältida. Arvasin, et see jääb kõige valusamaks lahkuminekuks, aga sõnusin ära.

Mis mõttes teine naine?

Pool aastat tagasi teatas elukaaslane mulle, et tal on keegi teine. See oli kui külm dušš. Ma tõesti ei osanud seda oodata, sest arvasin, et meil on kõik hästi. Olime tundnud juba ligi kolm aastat, neist kaks koos elanud. Arvasin, et jäämegi kokku, see tundus nii loomulik. Mis mõttes teine naine? Alguses nutsin, siis karjusin ta peale, siis nutsin uuesti. Kulus mitu nädalat, et teadmine mulle kohale jõuaks, et olen taas üksi. Laskusin isegi nii madalale, et anusin teda, et äkki lepiksime ikka ära. See oli kui seinaga rääkimine. Tema uus bimbo oli tema firma sekretär. Selline ninnu-nännu tüdruk, hästi sõbralik ja samas naiivne. Mõruks teeb asja see, et nad ei jäänudki pikalt kokku, juunis üks ühine tuttav ütles, et läksid suure riiuga lahku. Ja oli siis vaja selle jama pärast korralikule suhtele vesi peale tõmmata. Kui lahkuminekudraamast vaikselt toibusin, otsustasin, et pikaks ajaks on suhetega kõik, keskendun tööle ja lähen uuesti kooli. Plaanist olen siiani kinni pidanud, tööl võtsin rohkem kohustusi ja isegi palk tõusis. Septembrist lähen Tallinna Ülikooli magistriõppesse. Kõik on super, leian praegu rohkem aega ka väljas käimiseks ning sõbrannadega suhtlemiseks. Nüüd tuleb suur AGA — suhete vältimine ei tähenda, et ma vahel meestega magada ei tahaks. Ma pole mingi nunn, kes punastab kui keegi sõna seks mainib ning usub, et magada saab elu jooksul vaid ühe mehega. Mulle tõesti meeldiks, kui mul oleks selline hea tuttav, kellega võib rääkida kõigist maailma asjadest ning aeg ajalt ka seksida.

Sõber tahtis hoopis suhet

Teoorias kõlab see hästi. Mul on hea sõber Andrus, keda tunnen juba pikki aastaid. Räägime tõesti kõigest. Ta kirjeldab mulle isegi oma seksipartnereid. Jah, ka mehed klatšivad oma voodielust. Ta on mulle varemgi ligi ajanud, aga olen alati olnud külm müür. Ei, ei ja veelkord ei. Nüüd aga mõtlesin, et miks mitte. Mais magasime paar korda, järgmine hommik ei teinud teist nägugi ja kõik läks vanaviisi edasi. Nii ma ise arvasin, aga peagi sain aru, et mu unistus taolisest sõprusest unistuseks jääbki. Pühapäeva hommik, vaatasin telerit ja äkki käis uksekell, ukse taga oli Andrus, lillekimp käes. Siis hakkas ta pidevalt helistama, kutsus kogu aeg välja. Varem kohtusime heal juhul nädalas korra, aga nüüd tahtis ta iga päev midagi teha. Sain aru, et tegin vea. Sa ei saa valida seksisõbraks inimest, kes tõesti tahab midagi enamat. Rohkem me koos ei maganud ning pidin tegema ka selle tüütu vestluse, kus rääkisin, et ma ikka praegu suhet ei taha, tema on muidu igati täiuslik mees ja küll ta endale täiusliku naise leiab. Nüüdseks pole me juba üle kuu üldse suhelnud. Rumal olin, jäin väga heast sõbrast ilma. Suvel olen ka paari mehega olnud, ühega arvasin, et võiks isegi midagi pikemat olla, aga ta suutis väga kummaliselt üllatada. Ühel hommikul hakkasin vaikselt oma riideid kokku korjama, kui ta ütles, et peaksime hoogu maha tõmbama. Hoogu, mis hoogu? Ta seletas, et tundub, et mina tahan meie suhtest midagi enamat ja ta pole selleks veel valmis, et võtame rahulikult, parem üldse praegu rohkem mitte kohtuda. Oleksin peaaegu naerma hakanud. Mis suhtest? See on viimane asi, mida ise tahan.

Sõbrannad vaatavad viltu

Mulle tundub, et mehed tõesti arvavadki, et naised unistavad vaid sellest, kuidas vaikselt kodu mängida. Ka praegu on mul üks mees olemas, kellega olen korra maganud. Ma kardan, et temagagi läheb midagi viltu, aga eks paistab. Sõbrannadele ma sellest teemast enam ei räägi, korra mainisin, vaadati sellise näoga otsa, justkui oleksin lits valmis. Miks on nii raske mõista, et ka naine ei pea alati meeleheitlikult suhet otsima?