Seisukohti on seinast seina. Alates sellest, et pisikesest peast tegemine on mõistlik, sest hiljem ta nagunii tahab, aga väiksena ei oska ta veel kõrvu näppida, põletikku sisse ajada ja viga teha, kuni selleni, et lapsevanemal ei ole mitte mingit õigust oma lapse eest selliseid asju otsustada, sest laps ei ole mingi näituseloom, keda ehtida ja vaatamiseks sättida. Vahepeale jääb müriaad erinevaid arvamusi. Kired lõõmavad, inimesed sõimavad teineteist egoistideks, tühikargajateks ja lastepiinajateks. Tuuakse jaburaid näiteid ja saadakse üksteisest valesti või üldse mitte aru, nagu ikka.

Kõige enam üllatas mind ühe ema seisukoht, kes oli tuliselt kõrvarõngaste poolt ja ütles, et tema laps, tema ise otsustab, mida ta lapsega või lapsele teeb ja pole kellegi teise asi kobiseda. Kui keegi julges küsida, et noh, teed beebile tätoveeringu ka või, ikkagi enda laps ja enda maitse ja ise valid, millega beebit kaunistad, siis sai ema hirmus tigedaks ning kukkus lahmima, et jajaa, teie muidugi lasete lastel otsustada ja kui 14-aastane tuleb koju ning ütleb, et tahab alaseljale trampstampi (selgitus — nii nimetatakse peamiselt alaseljale tätoveeritud naiselikke pilte, mida riided varjata ei suuda), siis ei ütle te midagi, jah? Et kui laps ise tahab, siis laps teeb? Kohutavalt oleks tahtnud öelda, et kullakene, kui 14-aastane tuleb koju sellise jutuga, siis, kuna meil on lastega usalduslik, sõbralik ja teineteisega arvestav suhe, kuulan ma ta ära, vaagime koos otsuse plusse ja miinuseid ning arutame asja. Ma ei ole kindel, kuidas selle seadusega nüüd on — kas alaealised tohivad veel vanema loaga tätoveeringuid tegema minna — aga kui lapse soov on põhjendatud, motiiv ja asukoht mõistlikud, siis ei näe ma põhjust, miks ei võiks seda lubada. Ikkagi tema enda keha, tema enda valikud ja kui ta seda ka hiljem kahetseb, siis on see tema enda tegu, otsus ja elu. Aga ma ei otsustaks oma lapse keha üle nii egoistlikult kui mõned emad näivad seda tegevat. Kõrvarõngad võivad tunduda ju pisikese asjana, mis nagunii tuleb ühel hetkel ära teha, aga miks mitte oodatagi selleni, millal laps selleks ise soovi avaldab? Oled sa ikka 100% kindel, et laps neid edaspidi tahab? Või tahavad paljud tüdrukud kõrvadesse auke just seetõttu, et ema survestab?

Mul on tegelikult sügavalt ükskõik, kas emad oma beebidele kõrvadesse auke teevad või ei, seni, kuni järgitakse kõiki ohutusreegleid ja augud teeb spetsialist. Mis mind aga vihastab, on seesama suhtumine — „ma olen lapsevanem, seega lapse omanik ja mul on õigus oma lapse välimuse ja keha üle otsustada“. Jah, me kõik otsustame oma laste eest asju, alustades suure kirgede lõõmamise küsimuse — vaktsineerimisega. Aga see ei ole sekkumine oma laste privaatsfääri, see on lapse tervise huvides. Samamoodi ei lase me lastel ju nugadega mängida või autoteele joosta. Meie kohus lapsevanemana on laste elu ja tervist kaitsta, tehes selleks teaduslikult tõestatud valikuid ja ratsionaalselt mõeldes parimaid otsuseid. Aga igasugune augustamine ja tuunimine käib enda ego ja maitse peale surumise alla ning seda ma taunin. Lõuna-Ameerikas kingivad lapsevanemad oma tütardele 15. või 16. sünnipäevaks rindade suurendamise operatsioone ja muid ilulõikuseid. Kas me tahame elada ühiskonnas, kus ilu on nii kultuslik, et suuname oma võsukesi pidevale enesetuunimisele? Kõrvarõngaaugud on pisikene samm, aga siiski miski, mille hädavajalikkusele beebide jaoks võiks enne tegemist oma otsust ja selle tagapõhja kaaluda.