Mihkel, kiidan sind! Sa sulatasid minu ja paljude teiste meeleheitel Eestimaa emade südamed, kui ütlesid, et me väärime vähemalt ühte vaba päeva nädalas, et pargis varblasi vaadata. Sellest tegelikult poleks ise julgenud unistada. Olen natukene tagasihoidlikum ja mõelnud, et küll oleks hea, kui saaksin iga päev tunnikese, et mõelda oma mõtteid. Jooksin rahulikult kohvi, vaataksin lihtsalt aknast välja.

Mulle on hakanud paljud asjad huvi pakkuma. Ma tahaksin oma hobidega tegeleda. Mulle meeldiks, kui ma saaks jälle maalida. Ma tean, mida ma tahaksin teha siis, kui mul kord tekib jälle võimalus tööturule naasta. Kõik on kalkuleeritud. Minu suur suhtlemisvajadus vajab maandamist. Tahaksin kuulda-näha, mis ümberringi toimub. Tahe mägesid liigutada on suur. Olen olnud inimene kes tunneb suurt rõõmu kordaläinud tööpäeva üle, praegu aga kardan, et varsti ei võeta mind enam tõsiselt, sest koduseinte vahel vaim aina nüristub.

Tahaksin väga, et minu laste isa mõistaks, kui oluline on anda mulle aega nokitseda võib-olla pealtnäha mitte millegi kallal. Sama oluline on, et ta leiaks aega laste jaoks. Et ta istuks nendega maha ja laoks kasvõi paar minutit klotse. Kodu ei tohiks olla läbikäigu hoov, kus on rollid jagatud selliselt, et isa tuleb-läheb, nii kuidas talle parasjagu sobiv on. Teineteisega peab arvestama. Nii nagu käib isa tööl, teeb seda ka ema ja mitte ainult E-R vaid 24/7. Ema puhkepausid on siis, kui “boss” ütleb, mitte ei viska kella kukkumisel pille kotti.
Kõigest hoolimata kuulen ma väga tihti, kuidas arvatakse, et lapsega kodus olemine ei ole muud, kui viskad aga jalad seinale ja vaatad päev läbi seebiseriaale. Tegelikuses on aga hoopis midagi muud, ja tihti, nii nagu võib ka tööl läbi põleda, põlevad naised kodus läbi. Mingil perioodil tundub, et “liiga palju on korraga taldrikul” ja tasakaalupunkti on raske leida. See on juba segadus igas mõttes, mis tingib ka keerulisi omavahelisi suhteid. Eriti võimendab seda suutmatus teineteist mõista.

“Happy wife, happy life” ei ole niisama öeldud. Mehed, te ei korva ühegi briljandiga seda aega, mil te naise kõrval ei olnud ega saanud aru, kui ta seda kõige enam vajas. Kuulake oma naisi, märgake. Andes talle “enda” aega, teete ka endale suure teene. Ta läheb ja tuleb rõõmsana tagasi, pakatab energiast ja on sulle selle eest väga tänulik. Sel on ka värskendav mõju teie suhtele.