Lugeja kirjutas toreda motivatsiooniloo: leidsin nipi, kuidas ennast enesekindla ja rahulolevana tunda
Olen hakanud oma käitumist analüüsima. Et miks ma tunnen end mingitel hetkedel arusaamatult halvasti, mis või kes mind mõjutab ja kuidas tegeleda rohkem nende asjadega, mis mind õnnelikuks teevad. Üks suuremaid otsuseid mida oma elus saad vastu võtta, on see, et sa ei suhtle nende inimestega, kel on kombeks tuua sinu ellu rohkem negatiivseid kui positiivseid emotsioone. Samuti tean ma nüüd, et kõik need toredad inimesed kes on mu ümber jäänud, ei ole ka üldse mitte ühel pulgal, vaid ka seal olen ma jaotanud nad mingitesse lahtridesse. Inimesed, kellega ma jagan kõike, need loen ma silmigi pilgutamata ühe käe sõrmedel kokku.
Ja see ei ole alati nii olnud, see on kujunenud nii välja mitmete aastate jooksul. Tasapisi saabus mõistmine, et kui valimatult jagada endast kõike, lasedki energia välja ja tagasi ei saa midagi. Palju mõnusam on pidada pikki vestluseid inimesega, keda tõepoolest sinu käekäik huvitab ja ka vastupidi. Sealt tulnud nõuandeid võid pidada adekvaatseteks ja tihti on aidanud need inimesed mul oma silmi avada kohas, kus ma ise seda ei suuda. Ka ainult see, et saad hea sõbrannaga kohvikus korraks kokku, räägid aia august, kuigi oli plaan aiast rääkida, siis lahku minnes võid tunda ikkagi, et kõik sai lõpuks selgeks.
Olengi hakanud rohkem oma sõbrannadega kohtuma, sest ma ammutan neist positiivset energiat ja see aitab mul võib-olla mitte nii meeldivate asjadega paremini edasi toimetada.
Teine asi on naljakas. Natukene lapsik, aga nii on. Katsugu mulle ainult keegi öelda, et “sa ei suuda” või nagu mu elukaaslane söandas hiljuti öelda “ma kardan, et sa ei saa sellega hakkama”. No, nii mulle ikka ei öelda! Ma teen kõik selleks, et ta neid sõnu sööma hakkaks. Tähthaaval sööb veel.
Ma saan hakkama kõigega, kui ma vaid tahan. Olen seda kogu aeg rääkinud ja seni on nii ka olnud. Ma nende kiuste, kes kahtlevad või isegi kui ma kahtlustan, et keegi peab mind nõrgemaks, siis ma võtan selle jõu ja näitan neile, milleks ma võimeline olen. Võin endalegi üsna hirmuäratav olla, sest siis olen valmis minema läbi mille iganes ja võin ujuda kaugele tahes, kuigi ma ujuda ei oska.
Olen hakanud seda ära kasutama. Seda, et inimesed mind nõrgaks peavad. Kasutan ka oma lähedasi ära, ilma, et nad sellest aru saaksid. Eks nad teevad ka nii, ma ainult ei tea, kui teadlikult.
Ja ma meigin end selleks, et seda enda heaks tööle panna. Kõigile on ju selge, et naised tunnevad end meigitult palju enesekindlamana. Nii on ka minuga. Ja tõepoolest, kui lähen ükskõik millisele kohtumisele, kus pean end suutma kehtestada või oma õiguste eest seisma, siis meigituna teen ma seda alati paremini. Ma ei usu, et see mõne naise jaoks midagi uut on, et meigitult võib end kordades paremini tunda, isegi kui sul tegelikult kopsupõletik on. Meik teeb tõesti imesid. Kui keegi veel ei teadnud, siis sellega võid oma enesetunnet mõjutada. Ma ei ütle nüüd, et ma gripi eest end meigiga kaitsen, aga paljudki asjad on mõjutatavad meie enesetunde poolt. Kui sind ilus meik enesekindlamaks ei tee, siis kindlasti on sul mõni oma nipp, kuidas paremini oma tahtmist saada. Ma arvan, et igal naisel on.
Palju vähemaks on jäänud arusaamatut kurbust. Mingi selgus ja plaan on peas, mis ei lase mul pead norgu lasta, kui kõik ei lähe hetkel nii, nagu tahaksin. Mis kõige parem — minu plaan peab vett ja toob tulemusi. Mul on ette näidata isiklikke saavutusi ja ma tean, mida veel vajan, et olla RAHUL. Ma ei ütle just nimelt, et ÕNNELIK, sest sellest ei räägita. See hästi elamine on nagu patt.
Ma arvan, et kõik, kel on elus midagi üksjagu segast käsil, võiksid võtta aega istuda maha ja mõelda end selgeks. Mis on see, mis rahulolematust tekitab ja mis mulle meeldib, mida ma saaksin teha selleks, et teha rohkem seda, mis meeldib? Kes mind ärritab ja kas juhtub midagi, kui ma ta enda elust välja jätan? Kuhu ma tahaksin jõuda, mida teha? Kui vastused nendele küsimustele on olemas, siis hakka aga pihta. Ja ära meiki unusta!
