Lugeja kõikidele emadele: ärge kunagi nimetage ennast või oma last paksuks! See maksab valusalt kätte
Viimasel ajal on taas õhus kehateemad. Saime lugeda uudist, et Padjaklubi-tüdrukutel sai kehakultusest mõõt täis. Blogija ja meie suvereporter Eveliis arvas, et see on natuke naljakas soov, sest kuidas saada lahti sellest, mida ise tekitame. Kehatajust ja selle kujunemisest kirjutas Naistekale ka lugeja, kelle pere tekitas temas kehakompleksid. Avaldame selle kirja.
Mulle hakkab üha enam tunduma, et mu enesetaju on vildakas. Lapsena olin tugev ja terve, üldse mitte ülekaaluline, aga varateismelisena hakkasid mul arenema kehavormid, mis jätsid minust lopsakama ja naiselikuma mulje kui ma tegelikult olin. Ühest küljest oli mul tärkavate rindade üle hirmus hea meel, aga teisest küljest süvendas see komplekse, mis vist juba päris pisikesest peale küljes olid. Nimelt tulen perest, kus mu piitspeenike ema kogu aeg kompleksides ägas ja end paksuks nimetas ning isa rääkis pidevalt juttu stiilis „tagumik nagu tangiaku“ ja mind hüüdis hellitavalt Paksuks ja Pekiks. Minu arvates ei olnud need eriti hellitavad ja armsad nimed ning kuigi ma olin oma naiselikele vormidele vaatamata üsna sale ja sportlik, siis aina süvenes arusaam, et ma olengi paks ja minu väärtus on võrdeline mu välimuse, eelkõige kaaluga. Keskkoolis võtsin veidi juurde ja lühikest aega olingi pisut ülekaaluline, mis kulmineerus lõpuks toitumihäiretega, mis ei ole päriselt üle läinud ka praegu, üle kümne aasta hiljem.
Oma kahekümnendates olen vahelduva eduga olnud trennisõltlane, enesepiitsutaja, nautleja ja laiskvorst, mis on näha olnud ka mu kaalus. Sõltuvalt sellest, kui rahul ma enda ja eluga olen olnud, on kõikunud kehakaal piitspeenikesest ülekaaluliseni. Kahjuks aga enesetaju on nii nihkes, et kui ma olen parasjagu paksemas staadiumis, kuid eluga rahul, ei taju ma end üldse paksuna, vaid ilusana ja kui peenike, aga muidu rahulolematu, näen end meeletu jõletisena. Vahemärkusena ütlen, et tegelikkuses pole ma kunagi olnud paks sõna otseses mõttes, st kehamassiindeksi järgi ülekaaluline jah, aga kehaehituse ja mõõdulindi järgi siiski normaalmõõtudes. Praegu olen kümme kilo raskem kui ma tahaksin ja kuna muid raskusi on ka piisavalt, on enesehinnang üsna kõikuv. Mõnel päeval tunnen end imeilusana, teisel tahaks burka selga panna, et keegi mind ei näeks. Samuti on aastatega nihkesse läinud minu suutlikkus komplimente tõsiselt võtta. Ikka kipun heade sõnade taga nägema negatiivset mõtet või otsima tähendust või suurt „aga“, mida seal ei pruugi ilmselt olla. Näiteks „sul on nii ilusad näojooned“ kõlab minu peas tõlgituna mitte komplimendina mu näo suhtes, vaid kriitikana keha kohta. Et „kahju küll, et nii kena näoga tüdrukul nii paks ja kole keha peab olema“. Nii tekitab siira ja heana mõeldud lause hoopis komplekse juurde. Või „sa oled nii fotogeeniline“ saab mu peas tõlgitud kui „lausa uskumatu, et sinusugune peletis fotodel nii normaalne välja näeb!“ Parematel päevadel suudan igasuguseid alltekste vältida ning komplimente tänulikult vastu võtta, aga viletsamatel ei tõsta need kuidagimoodi tuju.
Mul on hea meel, et mul tütart ei ole, sest ma kardan, et keeraksin ka tema enesetaju sassi. Võin endale küll lubada, et ma ei kritiseeri enda välimust laste kuuldes, aga ikka on paksujutt nii kerge suust välja lipsama. Tegelikult ei tohiks ühestki soost laste kuuldes ennast ja teisi kritiseerida, sest ka poistele saadab see signaali, et keha üle kurtmine on okei ja kaal on midagi, mille üle arutleda ja mida kritiseerida. Samuti jääks lastele eluks ajaks mulje, et minusugused naised on paksud ja see kehakuju on kuidagi vale. Mina ise tean, et ma võtan end millalgi taas käsile (sest trenni teha mulle tegelikult meeldib) ning saan oma kümnest kilost lahti, aga see kahju, mida ma end ümbritsevatele oma enesekriitikaga teen, on pikema mõjuga. Sestap tahaksin kõikidele lapsevanematele südamele panna, et palun ärge sõimake end ja oma lapsi paksudeks! Mina olen viltu kasvanud just seetõttu, et mu ema kompleksides vaevles ning isa teda ning mind (naljaga pooleks) mõnitas. Seda haava kergelt ei paranda.
