Lugeja kurdab: tüütud töökaaslased teavad omast arust paremini, kuidas ma oma elu elama peaks
Ise tunnen ennast varasemaga võrreldes suhteliselt hästi, naeran, teen nalju tööl, suhtlen jne. Töölt koju tulen ja nädalavahetustel meeldib kodus tšillida, üksinda, logeleda, filme vaadata, lugeda, magada, koristada või pesu pesta kui tuju on jne.
Neljapäeviti-reedeti hakkavad meil inimesed oma nädalavahetuse plaanidest rääkima ja küsivad siis minult ka, et kas mul nädalavahetuse plaane on. No enamasti mul ei ole, ja kas peakski? Tavaliselt olen öelnud nii nagu asjad on, aga kuna inimesed eeldavad sellega et ma mingi õnnetu koduskopitaja olen, siis tulevad oma soovitustega, et tee seda ja mine välja jne. Varem ütlesin et jajah aga nüüd tunnen juba liigset survet selle all, mida teised inimesed minust eeldavad. Et nagu vägisi peaksin ennast kuskile pressima, näiteks pubisse uusi tutvusi või jalgrattaga sõitma minema jne. Antud olukorras tekiks mul vastupidine efekt, tekitaks masendust. Mulle ei meeldi pubid, rattaga tahaks ikka siis sõita kui ise tunnen et tahan seda või teist teha.
Mida enam ma teistelt inimeste ootusi tunnen, seda enam ma tahaks kodus kardinad ette tõmmata ja kuskile ära kaduda. Ma ei saa aru, kuidas see peaks mu enesetunnet parandama kui ma pidevalt peaks tegema mis teised minust ootavad? Kas nad peavad mind lolliks et ma ise ei oska tunnetada, et mis ma ise tahan teha? Et ei oska ise niipalju mõelda et kui ma rattaga tahan sõita, siis sõidan? Või peangi siis tegema nii nagu kõik soovitavad, et nemad ennast paremini tunneks, et näed ma soovitasin tal minna rattaga sõitma nii tubli olen nüüd tegin head (kuigi ma ise sellest paremini ehk ei tunneks).
Eelmine nädal "juhtus" töökaaslane mu juurest läbi astuma, paraku olin äsja ärganud, pea oli sassis ja meik tegemata jne. Paistsin veidi närune välja, aga meeleolu oli hea sest samal ajal just rääkisin sõbraga läbi interneti. Töökaaslasele jälle jäi mulje nagu ma istuks kodus ja depressioonitaks, sest pealegi ma ju väljas ei käi jne. Kas tõesti peab hakkama mingit eksta õnnist nägu pähe hakkama tegema ja mingeid x asju tegema, et teised rahul oleks? Kelle jaoks ma siis elan, enda või teiste?
Ma ei ole isekas ega kibestunud, lihtsalt tüdinenud, sest ma tunnen et ma olen veidi teistsugune ja siis peetakse kohe imelikuks vist. Olengi selline inimene, kelle jaoks ei ole tähtis et mul võimalikult palju sõpru oleks, piisab ka ühest, kui on väga hea sõber. Niisama tuttavaid võib ka olla, kellega on hea ringi tšillida ja niisama olla, aga kuna töö asjus viibin kõigist tuttavatest eemal ja hetkel tuttavad, kelle ma leidnud olen, on kas koju läinud või tööga seoses edasi liikunud. Seega hetkel nagu kedagi sellist ei ole ja naudin üksindust, aga paraku ei vasta see standarditele.
Mida teha? Ajada nina püsti ja elada nii nagu tahan, siis seda enam hakataks igast soovitustega lagedale tulema ja hakka muutkui seletama et mul on kõik OK ja mingeid argumente tooma, miks soovitustest keelduda. Või teha nii nagu tahetaks, aga siis on kindel efekt, et ise tunnen nagu kalts ja energia läheb teiste inimeste standardite rahuldamiseks, mitte selleks et ma ennast päriselt ka hästi tunneks? Ise ma ju küll ei tunne, et mul mingi suur draama sellest oleks, et ma selline veidi eraklike eluviisidega olen ja kodus olla meeldib.
Ma ei tea kuhu mul jubedalt kiire oleks, et jumala eest mingeid tuttavaid leiaks ja ikka väljas käiks. Antakse mingid tüüpilised soovitused masenduses inimestele, hoolimata inimese isiksusest kas need ikka konkreetsele inimesele sobivad või mitte. Tunnen juba kuidas esmaspäeva ees stress tõuseb, et mis ma nüüd ütlen teistele, mis neid rahuldaks.
