Lugeja küsib: kas isa roll on tõesti ainult kõndiv rahakott olla?
Mure seoses sellega on mu oma peres. Käisin hiljaaegu vennalapse sünnipäeval ning nagu juba varasematel aastatel kombeks, oli ka seekord lapse sünnipäeva kohaks valitud uhke mängutuba. Rahvast oli kui murdu, sest lisaks sõpradele-tuttavatele oli kohale kutsutud terve lasteaiarühm! Üritasime koos elukaaslasega saabunud hulga kokku lugeda ning tundus, et oli peaaegu 60 külalist. Olgu öeldud, et mu vennapoeg ei tähistanud mingit elutähtsat juubelit, vaid ta sai kuue aastaseks. Sellest tähtsast elusündmusest oli siis kutsutud osa saama sama palju külalisi kui venna ja tema naise pulmas oli.
Kui vennast ja tema naisest rääkida, siis neil läheb kenasti. Kolisid Tallinna lähedale äärelinna, ostsid sinna suurema korteri ning teenivad koos naisega kokku päris head palka. Tundub, et ka nende sõbrad on pigem tugev keskklass, sest meie toodud kingituse kõrvale (milleks olid meisterdamisraamat ja vesivärvid) kerkisid uhked kotid, millest turritasid välja tänapäeva peened plastmassist mänguasjad (igasugused võõrapäraste nimetustega ogalised sõdurid), mida vennapoeg küll küsis, aga mille mina poes käies kalliks hindasin. Enamik selistest leludest maksis 30-49 eurot. „Lapsele sünnipäevaks sellises hinnaklassis vidin soetada? Milleks? Vaid mõned aastad tagasi pandi selline summa pulmade puhul ümbrikusse,“ kurtsin vaikselt elukaaslasele. Too aga ei saanud sõnagi suust, sest tegeles suurema osa ajast imestamisega.
Aga siis sünnipäevast endast — lastele oli kaetud laud hea-paremaga ning joogiks pakuti nii limonaadi kui muud head kraami. Õnneks ei söö tänapäeva lapsed mingeid peeneid gurmeeroogasid, vaid serveeriti vanu häid viinereid ning kartulsalatit. Sama ei saa muidugi väita meelelahutuse ja tordi kohta. Lisaks sellele, et lapsed said aega veeta mängukeskuses, oli neile igaks pooltunniks planeeritud veel ka mõni huvitegevus. Kas oli siis see saabunud kloun või lülitati sisse diskopult. Peo lõpuks veeti välja uhke auto kujuline tort, millest manustati kõigest kolmandik. Ülejäänu pakiti külalistele kaasa.
Venna endaga ma muuseas rääkida ei saanudki, sest too sõelus erinevate inimeste vahel ning tasus arveid või tegi siis lastele mänge. Kui ülejäänud isadest rääkida, siis istusid nood ühe toru peal rivis ja toksisid oma nutitelefonides. Ausalt öelda ei saanud neid ka selles süüdistada, sest ega muud seal peol ka teha ei olnud. Lapsed olid pidevalt hõivatud kas söömise, mängimise või muu mõnutegevusega ning emad istusid nurgas ja sädistasid võidu mingeid naistejutte. Peamiselt sellest, et millal kellegi lapse esimene hammas kasvama või muud sarnast. Isegi minul naisterahvana ei olnud huvitav, rääkimata siis meestest, kes on selle esimese hamba juba ära näinud. Keegi emadest küsima ka ei läinud, et kas võiksime ka ühiselt millestki rääkida.
Nii tiksuti ära kolm tundi. Siis läks enamik rahvast ära ning hakkasime koos pereliikmetega asju kokku panema. Sünnipäevalaps lösutas samal ajal diivanil ja pugis torti.
Kui mu vend oli ka mängutoa pidajatele viimase arve tasunud, siis tuli ka tema pere juurde. See oli esimene kord, kui saime vennaga nii rääkida, et ta ei pidanud rahakott peos kellegi juurde tormama. Ta naine istus poisi kõrvale ning uuris: „Noh, poja, kuidas sünnipäev oli? Päris vahva?“ Kui põnn saia järamisest aega sai, siis teatas emale: „Ah, see mängutuba on ikka täitsa jama! Järgmisel aastal tahan loomaaias pidu teha!“ Kergitasin kulmu. Mismõttes JAMA??? Sa oled just maha pidanud sünnipäeva, kus käis rohkem külalisi kui minu sünnipäevadel üldse kunagi käib. Seda ma ei hakka rääkimagi, et nõuka ajal ei osanud lapsed taolistest pidustustest unistadagi, veel vähem neid jamaks tembeldada. Aga tõeliselt pahviks lõi mind vennanaise vastus, mis kõlas umbes nii: „Eks issi peab siis hakkama sulle uueks sünnipäevaks raha korjama!“ Lisaks vaatas vennale veel nõudliku näoga otsa.
Sellel hetkel kees mul kupli all küll iga rakk. Mismõttes? Mu vend on jooksunud terve päeva ja maksnud arveid asjade eest mis on kallimad kui mõne teise inimese (ja kaasa arvatud ta enda) pulmad! Ning tema tänamatu jõmpsikas ei viitsi isegi aitäh öelda, vaid jaurab juba järgmisest kulutusest? Kuhu on kadunud elementaarne tänulikkus? Ja mis ta naise peas toimub, et isegi ei käse põnnil isa tänada, vaid juba seab uusi nõudmisi??
Lahkusin päris pahase tundega. Lisaks tiirles peas mitu küsimust. Kas tõesti on siis isade roll lihtsalt tööl käia, nutsu kokku ajada, et siis pere unistused täita? Ja ainus hetk, mil talle tähelepanu pööratakse, on isadepäev? Muudel päevadel ta lihtsalt on kas tööl, et raha teenida või tegeleb lapsega ning täidab tema soove? Ja kui need soovid täituvad, siis keegi ei ütle isegi mitte aitäh, vaid laotakse juba uued mõtted paberile? Ütlen ausalt, mina küll venna asemel ei sooviks sellise suhtumisega peres isa olla! Mõnikord (just sellistel sünnipäeva hetkedel) tahaksin kuulda ka lihtsat tänu või tunda ka kallistust.
