Lugeja küsib: kust läheb piir kiusamise ja nalja vahel? Kas pekirullide teemal aasimine on okei?

 (23)

Lugeja küsib: kust läheb piir kiusamise ja nalja vahel? Kas pekirullide teemal aasimine on okei?
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

On inimesi, kes suhtlevadki teistega kuidagi nokkivalt, aga seejuures sõbralikult ja mul on tekkinud küsimus, kustmaalt see okei on.

Näiteks on minu töö juures minuga samas kabinetis mees, kes naistega käitub viisakalt, aga meeskolleegidega pidevalt aasib stiilis „ahah, lõunapaus, lähed jooma jälle jah, ega sa muud ei tahagi elust“ või „ah, sinu pea seda nagunii ei võta“ (aga seletab loomulikult ikkagi korralikult ära kui vaja on) või teeb (sõbralikku) nalja nende vaba aja harrastuste või auto või elukoha (umbes, et „näe, mees metsast on kah oma traktoriga linna jõudnud“) või millegi sellise üle.

Seda peab tema auks ütlema, et mingeid isiklikke märkusi pere või suhteseisu või välimuse aadressil ta ei tee. Pigem meenutab see keskealine mees natuke poisikest, kes ümber teiste mänglevalt keksib ja näpuga toksib. Kõik on sellega harjunud ega tee välja. Ma ei tea, kuidas nad end sisimas tunnevad, võib-olla ongi nagu hane selga vesi. Mulle tundub, et see naljataja-mees on olnud oma lapsepõlves selline natuke tõrjutud nohikpoiss, kelle kallal popid poisid norivad ja ta ei oskagi teiste meestega muudmoodi eriti suhelda. Samas ei saa tema tööle midagi ette heita ja enamasti on ta igati professionaalne. Lihtsalt et antud seltskonnaga samas kabinetis viibides on mul mõnikord taolist norimist kõrvalt kuuldes ja nähes tekkinud tunne, et kutsuks korrale või ütleks, et jäägem siiski täiskasvanuteks. Võimalik, et tõlgendan üle ja see ongi tavaline meestevaheline aasimine ning nemad ise peavad seda täiesti loomulikuks.

Loe veel

Seotud lood:

Üks asi on see, kui selline (naljatlev) nokkimine toimub töökeskkonnas, aga teine, kui see on igapäevane omas kodus. Meie teeme mõnikord ka mehega üle võlli nalja nii enda kui teineteise kulul, aga samas on minul endal küll piirid, kust ma üle ei lähe ning mees on mind tahtmatult mitmelgi korral solvanud. On hetki, kui ma võin enda puudujääkide üle nalja heita, aga kurvema tujuga võtan teise nalju hinge. Õnneks ei tee mees seda kunagi pahaga ning ma tean, et ta ei heidagi mulle südames ette ei ühtki välimuslikku aspekti ega koristamisharjumusi ega muud sellist. Oleme aastate jooksul õppinud harmoonias koos eksisteerima.

Nüüd aga käisin külas sõbrannal, kellel on uus mees ja kogu selle paaritunnise külasoleku ajal nägin, kuidas nad teineteise kallal aasisid ja nokkisid. Võimalik, et see tundub mulle võõras, sest meie mehega aasime tavaliselt ainult omavahel olles ning seltskonnas oleme asjalikud, aga mind natuke häiris see „äh, sa ka ei tea ega tee ega oska midagi“ stiilis norimine. Mõlemalt poolt kusjuures. Sõbranna rääkis, et neil ongi omavahel palju probleeme teemal kes mida teeb ja kes teeb rohkem ja ka nii isiklikke etteheiteid nagu „sa oled juba neli küpsist söönud, aitab äkki või“. Samas ütles ta ka, et tegelikult need talle hinge ei lähe, kuigi ma nägin pealt, kuidas mees teda pekirullide teemal aasis. Naine kusjuures on sale, lihtsalt mehel on vist mingi ülikõhnafetiš. Taaskord ütlen, et võimalik on minupoolne üleinterpreteering.

Võimalik, et selline käitumine ongi igati tore ja neile omane ja keegi ei kannata, aga ma olen lapsepõlves koduvägivalda pealt näinuna tehtud nii haavatavaks igasuguste isiklike märkuste suhtes (à la „hea tankiaku su perse on“ või „ kuhu sa lähed sellisena, litsi lööma või?“), et võtangi norimist mõnikord liiga tõsiselt. Kui kõik osapooled on nõus naljaga kaasa minema ning keegi ei haavu, siis on vist hästi? Ma ei peaks igalt poolt tonti ja ohumärki otsima? Aga ma ka ei leia, et teistel inimestel oleks õigus pidevalt kritiseerida ja isiklikke märkusi teha. Endale paksu naha kasvatamine ei ole ole ju lahendus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare