Lugeja küsib nõu: kuidas pärast täiesti põhjas käimist uuesti järje peale saada?

Olen kõrgharidusega naine kolmekümnendates. Aasta eest kaotasin töö ja mehe mõlemad (mees jättis mu maha lihtsalt), aga ometi elasin kogu selle töötuna veedetud aasta säästudest, iga päev sõna otses mõttes närutades. Ma pole endale aasta aega näiteks mahla ostnud, jõin teesid säästmise mõttes, uutest riietest rääkimata, kirjutab lugeja Naisteka foorumis.

Alguses, kohe peale töötuks jäämist oli elu ilus, tundsin isegi mingit kergendust, sest nii palju vaba aega oli nüüd iseendale, lugesin raamatuid, käisin niisama jalutamas, tegin kõike, mis tasuta kätte tuli. Umbes pool aastat tagasi kadusid sõbrad, sest ma ei saanud väljas enam käia nendega. Kogu viimase aasta olen saatnud CV-sid, neid on võibolla tuhandeid saadetud, paar korda sain ka vestlusele, aga mina ei osutunud valituks. Kaotasin usu iseendasse, nutsin ennast õhtuti magama ning kõikjal valitses meeletu masendus. Suutsin vaid maksta säästudest üüri ja osta toidu, see oli kõik.

Ja nüüd imekombel sain endale töö, mis pole kahjuks mu erialaga seotud, vaid tavaline lihttöö. Vaatamata sellele, et see töö ei taga mulle palju, saan endale nüüd jälle natuke rohkem lubada ning tahaksin nii väga sõpru tagasi, aga nad ignoreerivad mind. Olen ikka nagu maailmast ära lõigatud. Teine asi on see, et töö ei paku mulle pinget, tahaksin oma erialast tööd tagasi aga ma lihtsalt ei osutu valituks, ilmselt ma ei suuda tööandjaid või personalijuhte veenda, et olen piisavalt hea.

Kuidas saada usk iseendasse jälle tagasi minu olukorras? Tahan tunda, et olen kellelegi vajalik, et minu ülikoolis käimisest oli kasu ning saaksin taaskord töö, millest rõõmu tunnen?
Kuidas ennast taaskord seltskonda viia? Tunnen puudust sõprade sünnipäevadest ja teistest koosviibimistest. Hetkel ei kutsuta mind kuhugi ning kui ise üritan seltskondlik olla ja ennast nn “külla kutsuda”, siis leitakse mingi põhjus, et mind ignoreerida.