Niisiis ma otsustasingi peale gümnaasiumi lõpetamist, et ma võtan endale vaba aasta, töötasin nii Eestis kui välismaal. Vahepeal olin ka töötu, kuid siis sain jälle järjele. Ning nüüd on JÄLLE käes see aeg, kus ma pean otsustama, mis ma oma eluga peale hakkan.

Aastat ma enam vabaks võtta ei taha, kuna muidu kaob igasugune õppimise soov ning järgmine aasta ütlen võib-olla taas, et jätan aastakse vahele, mis see ikka ära ole. Varsti olen 30 ning olengi paljalt oma keskharidusega lihttööline. Mõtlesin minna ülikooli sotsiaaltööd õppima, kuid ma pole 100% kindel kas see ikka on minule sobiv eriala. Samuti olen natukene raamatupidamise peale mõelnud, kuid mu ema ei soovita seda eriti, kuna kardad, et ma ei saa sellel erialal tööd.

Rääkisin ka oma murest sõbrannale ja kui ma talle mainisin, et proovin ülikooli kandideerida, siis hakkas tema selle peale naerma. Peale seda ma polegi enam kindel kas tahan ülikooli proovida, sellest naeruprahvakast tekkis mul hetkeks tõesti alaväärsuskompleks. Samas teise sõbrannaga rääkides, kes lõpetas tänavu aasta keskkooli, tema soovitas mul kutsekooli proovida, kuna kui ma siis poole pealt avastan, et eriala ei sobi mulle, siis on kergem koolist ära tulla kui ülikoolist.

Seega ma olengi suure küsimuse ees, mis ma nüüd peale hakkan? Kas proovida ülikooli sisse saa ajaõppida midagi sellist, mis mulle 100% ei meeldi, või minna kutsekooli, saada kutsetunnistus ja sellel erialal võib-olla isegi tööle asuda. Segadus on suur, kuid valik tuleb teha.

Oleks tore kuulata, mida erapooletud inimesed arvavd.