Lugeja laste talendishow'dest: lapsepõlve süütud muretud mängud?

 (140)

Lugeja laste talendi<em>show</em>'dest: lapsepõlve süütud muretud mängud?
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Ma ei tea, kas see on ainult minu probleem, et mulle tuleb peaaegu oksemaitse suhu, kui väikesed lapsed talendishow'des täiskasvanuid mängivad või ongi see jabur ning mõistusevastane käitumine.

Sellest ei hakka ma üldse rääkima, et mina isiklikult oma lapsi telekasse kõigile vaatamiseks ei topiks, aga see ei ole minu probleem ja kui laps ise väga tahab, end seal hästi tunneb, vanem on riskid läbi kalkuleerinud ja seda kõike tehakse maitsekalt ning eakohaselt, siis miks ka mitte. Igasugused talendiotsingud ja laulu- ja tantsuvõistlused lähevad kohe kindlasti kellelegi korda ning on inimesi, kes neis osaleda ning neid vaadata tahavad. Tõsielusaated on muidugi teine tera, need võiksid maailmast olemata olla, aga kuni on inimesi, kes tahavadki päriselt mingites naistevahetustes ja pruudiotsingutes ja muus säärases ibas osaleda ning seda „meelelahutuseks“ vaadata, jätkub ka neid vanemaid, kes oma lapse samasugustesse nõmedustesse kaasavad.

Suur probleem nende talendishow’dega on minu arvates see, et need ei ole eakohased. Kas see on kivi lapsevanemate, korraldajate või treenerite-õpetajate kapsaaeda, ei oska öelda, aga pole päris normaalne, kui lapsed, kelle jaoks murdeiga koos füüsilise küpsemise ja huviga armuasjade vastu on alles mägede taga, laulavad südamete murdumisest, õnnetust armastusest ja üleüldse igatsusest partneri järele. Ma saan aru, et 9-aastane tüdruk võib-olla ongi juba niivõrd küpse häälega, et laulab ära mõne Whitney Houstoni nõretava ballaadi, aga kas seda on siis tarvis? See ei ole usutav ega meeldiv. Ma mõistan, et ta ise väga tahab ja tunneb end hoopiski tobedana mõnd lasterepertuaari pala esitades, sest tema iidoliteks on siiski Beyonce või mõni muu diiva ning enda meelest on ta juba täiesti küps naine kõige selle juurde kuuluvaga, aga seda enam võiks see olla lapsevanemate ja muusikaõpetajate huvi leida esitamiseks materjali, mis oleks lauljale meeldiv ning väljakutset pakkuv, aga samal ajal siiski enam-vähem eakohase sisuga. Armastusest võib ju laulda, aga kindlasti on olemas mingit mõistlikku muusikat, mis ei kõlaks täiskasvanud naise südamevalu imiteeriva lapse suust totakalt. Juba niigi oli halenaljakas, kuidas häälemurdest ja karvakasvust veel und nägev popstaar „Baby, baby“ laulis, aga see on tegelikult veidigi asjalikum repertuaar kui mõni raske klassikaline valusatest teemadest kõnelev superhitt.

Meie ühiskond on niigi üle seksualiseeritud ja pole tarvis, et lapsed liiga vara sellesse tõmmataks. Ma saan aru, et lavameik kuulub prožektorivalgusesse, aga mul isiklikult on õõvastav näha ülemeigitud ja veel lapselikku keha paljastavat kostüümi kandvat pisikest inimest. Igasugused näited missivõistlustelt on meil ju meedia vahendusel olemas. See täiskasvanuks mukkimine algab juba päris beebidena. Nägin hiljuti reklaami tittedele mõeldud kontsakingade kohta. Miks peaks midagi sellist ühele beebile jalga panema? Lapsepõlv on niigi lühike ja üha lühemaks jääb. Kas ei ole siis täiskasvanute ülesanne seda protsessi veidigi pidurdada ja kontrolli all hoida?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare