Loen siin muudkui, et palgalõhe nii ja palgalõhe naa. Et naised, protesteerime kõik, et nii vähe palka saame. Aga kogu see jutt on ainult teoreetiline — olgu, me teame, et üldine keskmine palk on naistel väiksem kui meestel, aga kui ise saad normaalset palka, siis ei tunne, et peaks kohe kuhugi võitlema minema. Iga asja pärast ei jaksa ju võidelda.

Mina saan oma arust normaalset palka. Töötan suures kontoris ja saan keskmist palka, üle 1000 euro bruto. Töö meeldib, kolleegidega saan hästi läbi ja rahaliselt saan hästi hakkama, sest abikaasa teenib ka normaalselt. Tunnen, et puudust me ei kannata.

Nüüd, kui igal pool jälle palgalõhest rääkima hakati, siis arutasime kontoris ka seda teemat. Keegi muidugi ei öelnud oma palganumbrit, sest no tõesti, sellistest asjadest ju ei räägita avalikult. Hakkasime siis naistega oma kontori meestega veidi provotseerima, rääkisime omavahel, et huvitav, kas siis meie osakonna mehed saavad rohkem palka kui meie, kui nad teevad täpselt sama tööd. Kõik mehed olid vait ja tegid näo, et ei pane tähele, mida need naised seal jälle lobisevad. Lõpuks kui ühelt kolleegilt otse (samas ikka poolnaljaga) küsisin, palju ta palka saab, vastas ta, et eks ta ole nii, et ükskõik kui palju teenid, ikka on vähe. No mida ma sellise informatsiooniga peale hakkan…

Nii tekibki küsimus, et kuidas peaksid naised reaalselt seda palgalõhet tunnetama. Kuidas ma teada saan, kas minu meeskolleeg, kes teeb täpselt sama tööd mis mina, saab minust rohkem palka või mitte. Arvan, et sellepärast polegi naised nii aktiivselt oma õiguste eest võitlemas, et see probleem tundub olevat kusagil eemal. Kui tööandjal oleks kohustus kõikide oma töötajate palgad avalikustada, küll siis kannatajad juba võitleks.

Lubage küsida — miks me räägime pidevalt palgalõhest, aga kunagi ei räägi palkadest? Ei ole oma töötajate palkade avalikustamisest huvitatud ei mees- ega naistööandjad. Aga niikaua, kui neid ei avalikustata, ei uju see lõhe ju kuhugi!

Kirjutage Naistekale, kas teie teate, kui palju teie meeskolleegid palka saavad.