Lugeja: miks on saanud jaanipäevast selline üritus, kus enamik isegi ei mõtle sellele, et võiks olla kaine?

 (124)

Lugeja: miks on saanud jaanipäevast selline üritus, kus enamik isegi ei mõtle sellele, et võiks olla kaine?
Foto on illustreerivUnsplash.com

Pärast Metsakutsu suurepärast kirjatükki jaanipäevast ja selle tähendusest aasta suurima joomapühana, on raske veel midagi tabavamat ja paremat öelda, aga päris vakka olla ka ei saa.

Niivõrd häirib mind see saabuvate pühade mentaliteet. Lapsepõlvest mäletan, kuidas me sugulasega „Bullerby laste“ ainetel keskööl nelja tee ristist (kuna meie kandis korralikku ristteed polnud, pidi metsasihtide kohtumispaik asja ära ajama) seitset sorti lilli korjasime ja siis kimbud endale padja alla panime, lootes tulevast unes näha.

Ega ma vist näinud, aga jaanipäev seostus ikkagi maagia, põnevuse, rituaalide ja suure lõkkega. Küllap võtsid täiskasvanud ka napsu ja igatahes oli muusikat ning tantsu, aga see kõik oli taustaks. Meeles on ärevus ja ootus ja rõõm. Kahju on, et pärast lapsepõlve muutuvad pühad hoopis teistsugusteks ja maagia kaob ära. Oma lastele seda maagiat luua püüdes saab natukenegi tagasi, aga endal enam seda head tunnet sees pole.

Loe veel

Seotud lood:

Juba nädal enne jaanipäeva olid poodide reklaamilehtedes põhiliselt ainult alkoholi ja grill-liha soodustused. Kaks päeva enne jaane oma kodupoes käies nägin, kuidas juba sisse astudes olid mind väravas vastu võtmas hiiglaslikud alused õllerestidega. Ma saan aru, et kaubandus pakub seda, mida inimesed ostavad ja tahtmist oma käivet suurendada ei saa pahaks panna. Tavalisel inimesel nagu mina ajab see aga südame läikima.

Ma ei taha mõeldagi, milline alkoralli praegu Lätis käib. Niigi on lätlaste ees piinlik, et eestlased süle ja seljaga alkoholi ostavad, aga praegu Lätis poodi jäätist ostma minnes ei julgeks üldse kuidagi muljet jätta, et olen naaberrahvuse esindaja. Mulle sarnaselt Metsakutsule ei meeldi olla moraalijünger ja sõrme viibutada.

Ise olen küll juba aastaid praktiliselt täiskaskarsklane, see tähendab, et võib-olla aastas korra tuleb ette mõnel pidulikul sündmusel pokaali šampuse või veini joomine, aga mina teen seda vabatahtlikult, ilma et keegi moraali loeks. Ma lihtsalt ei näe mitte mingit põhjust ega vajadust enda organismi alkoholiga mürgitada, enda üle kontrolli kaotada ja järgmisel päeval teovõimetu olla.

Ilmselt mängib siin ka suurt rolli see, et mu isa on alkohoolik, aga pere naisliikmed samasugused võib-olla korra aastas pitsikese vastuvõtjad ja juba sellest naljakalt itsitama hakkavad. Ei ole ma näinud kordagi oma ema või kumbagi vanaema purjus olevat. Ülikooliaastatel sai oma vabadust ja sõltumatust ka üsna tihti alkoholiga välja näidatud, aga need ajad on jäänud ammu minevikku. Aga juba nende tõttu ei saa ma alkoholitarbijaid hukka mõista.

Mõistan aga hukka selle, et ühest vahvast rituaalsest ja müstilisest sündmusest on saanud selline üritus, kus enamikule inimestest ei tule isegi mitte pähe kaine olla. Olen tülgastuses sellest, et meil on selline püha, mille eel politsei ja kiirabi peavad inimesi ikka ja jälle hoiatama, omi jõude mobiliseerima ja pärast mida on ajalehed täis lugusid purjuspäi juhtunud õnnetustest.

Nendel päästetöötajatel on ka pered ja oma elud. Ka nemad tahaksid oma sõprade ja peredega lõkke ääres istuda, võib-olla lastele õpetada mõnd jaanimaagia rituaali ja lõõgastuda, aga nad ei saa, sest joomapühad sunnivad tegema ületunde ja suuremaid jõude välja panema. Sestap oleksin ka mina hirmus õnnelik, kui ei joodaks mitte poole vähem, vaid üldse mitte. Teeks jaanidest stiilipeo? Pakun välja selline hirmraske teema nagu „kaine pidu“. Saaksid hakkama?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare