Lugeja: mind on surmani ära tüüdanud igasugused tõekuulutajad, kes teavad täpselt, kuidas asjad käivad

 (9)

Lugeja: mind on surmani ära tüüdanud igasugused tõekuulutajad, kes teavad täpselt, kuidas asjad käivad
Foto on illustreerivUnsplash.com

Möödunud nädalal jõudis meediasse teade, et tuntud lasteasjadefirma on kaevanud kohtusse naise, kes juba pikemat aega nende kohta sotsiaalmeedias laimu levitab. Paljud küsivad, miks siis Britton ei tõesta, et ta turvalisi asju müüb? Miks firma ei avalikusta oma sertifikaate ja nende eest vastutajaid?

Tunnistan, selline info võiks olla kergesti kontrollitav ja kättesaadav, et igaühel oleks võimalus oma ostud läbi kaaluda ja dokumentatsiooni kaaluda võrdsetel alustel. Teisest küljest aga pole küsimus praegu ju otseselt selles. Meil on riigis sõnavabadusega head lood, aga praeguseks hetkeks on vaid ühe käe sõrmedel võimalik üles lugeda neid kohtulugusid, milles põhjendamatu laimu levitamise eest karistada on saadud ja see jätab petliku turvatunde ning arusaama, et sõnavabadus tähendabki alusetute süüdistuste loopimist, mustamist, sõimu, alandamist, enda arvamuse üldiseks teadmiseks pidamist ja kuulujuttude tõepähe võtmist.

Mul on tegelikult kahju sellest kolme lapse emast, keda ähvardab vähemalt 1500 eurone väljaminek, aga kuna ta keeldub oma vigu tunnistamast, siis kasvab see summa tõenäoliselt suuremaks. Mul on eelkõige kahju seetõttu, et ta ei näi aru saavat, mida ta valesti tegi ja arvab, et talle tehakse liiga. See on ühe inimgrupi üks põhilisi ebameeldivaid jooni — teiste süüdistamine iseenda puudujääkides. Alati on süüdi keegi teine. Kõik kiusavad neid. Kõik on nende vastu, aga nemad tahavad ju ainult head.

Loe veel

Seotud lood:

Mind on surmani ära tüüdanud igasugused tõekuulutajad, kes teavad täpselt, kuidas asjad on või olema peaksid. Just sellised inimesed, kes hakkavad kõikjal tõsimeeli rääkima, et Mari on lõtvade elukommetega, sest „kõik ju ometi teavad seda“, olemata ise midagi näinud või omamata tõendeid, pelgalt kellegi jutu põhjal. Ja kui Mari nad laimu eest vastutama üritab panna, tõstavad need kõiketeadjad kaks kätt üles ja ütlevad (muidugi mitte Marile endale näkku, seda nad ei julge, hoopis hakkavad vassima ja lolli mängima), et aga KÕIK ju räägivad seda. Järelikult peab tõsi olema. Ja mis mõttes see laim on? Ja miks MINA pean vastutama? Ega siis ainult mina ei rääkinud, teised ikka ka. Appi, mulle tehakse liiga, piiratakse mu sõnavabadust, pannakse suukorv pähe. Riik on süüdi. Miks keegi mind ei aita?

Kogu see turvatoolimaffia kontroll hakkab väsitavaks muutuma. Inimesed ostavad seda, mida nad kas õigeks peavad või millele rahakott peale hakkab, aga sealsamas on kari hüsteerikuid, kes usuvad ainult iseennast või mõne kalli brändi turundust või kuulujutte, et kellelgi juhtus nii või lagunes selle firma tool kätte ära. Ja selle asemel, et lastagi teistel enda elu elada, ise oma laste elu ja tervise eest vastutada, lendavad hüsteerikud tigedalt peale ja sõimavad teisi valimatute sõnadega mõrtsukateks ja loobivad süüdistusi, mida nad kuidagi tõestada ei saa.

Siinkohal tuleks mul firmaomanikuna trots sisse, et miks ma peaksin tõestama midagi sellistele inimestele, kes usuvad nagunii seda, mida nemad uskuda tahavad ja end kõigist targemaks peavad. Sellest hoolimata loodan, et Britton siiski avalikustab need andmed, mida üldsus näib nõudvat ja samal ajal tahaksin, et laimamise eest vastutusele võtmine oleks mingigi õppetund ja hoiatus teistele sõnavabaduse sildi all kontrollimata süüdistuste loopijatele. Maailm oleks parem paik, kui inimesed jääksid faktide juurde.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare