Põhjuseid on palju. Esiteks olime teineteisest nii väsinud, ma ei hakka parem ütlemagi, mil viimati seksisime. Kahjuks mäletan küll seda, et viimane hea seks oli meil umbes viis-kuus aastat tagasi ja siis oli ka abiks pudel veini. Meie vahel pole mingit kirge. Ma võtsin teda kui kohustuslikku diivanikatet, mis vahepeal suu lahti tegi ja õlut ning süüa nõudis. 20. pulma-aastapäeva puhul viis mees meid sööma Boheemi. Tore koht küll, aga meil oli ju pulma-aastapäev! Ta põhjendas valikut sellega, et käib harva väljas ja üks töökaaslane oli soovitanud, et seal on hea pasta. Ma ei viitsinud isegi vaielda või kurta, ta ilmselt arvas, et tegigi parima valiku. Muuseas, pasta ei olnud hea.

Minu isiklik onu Heino

Meil on üks poeg, aga ta on juba 23aastane ja elab koos oma tüdrukuga. Ta käis kodus harva, kuna meie seltskond ilmselt suurt midagi ei pakkunud. Mees oli kui onu Heino, kes pidevalt heietas, mida kõike tema on oma elus ära teinud. Muidugi ei jätnud ta mainimata, kuidas neil ikka tööl on kõik halvasti ja tema oleks palju parem boss. Ja muidugi sellest, kuidas ta võiks olla spordireporter, kuna teab spordist kõike. Mina mossitasin kõrval ja ahmisin veini. Sellised olid meie tüüpilised perelõunad. Kui poeg oma tüdruksõbra külla tõi, pingutasime. Diivanikate ehk siis Lembit pani puhta särgi selga ja mina katsin piduliku laua. Vist läks hästi, kuigi suurt muljet neiule kindlasti ei jätnud. Kõike võib puhaste riiete ja naeratusega üritada varjata, aga see ei tööta. Kui inimesed on õnnetud, siis kajab see kõikjale vastu.

Kui ma õhtuti töölt tulin, rõõmustasin rohkem oma kassi Haraldi kui Lembitu nägemise üle. Ma töötan ühes kultuuriasutuses ja kollektiiv on väga tore, aga Lembitut ei huvitanud mu tööasjad üldse. Tema ikka tahtis rääkida spordist ja sellest, kuidas ta tööl igasugu asjadega nokitseb (ta on mehhaanik). Viimastel aastatel otsustasin, et parem on valida vaikimine. Ostsin isegi koju teise teleka, et saaksime eri tubades vaadata ega peaks kõrvuti istuma.

Mees kukkus anuma: luba mul jääda

Ma ei teagi, mis oli viimane piisk karikas. Äkki just pulma-aastapäeva lõuna või see, kui ta tuli kõrtsist purjuspäi koju ja hakkas seletama, kuidas temal on elus kõik tegemata jäänud, ta tahtis ikka nooruses inseneriks saada. Tead mees, kui sul oleks potentsiaali, küll sa oleks ka saanud.

Korter on minu oma, üks hommik ütlesingi talle, et võta oma kodinad ja anna võtmed mulle. Lembit käitus kui väike laps, hakkas nutma ja anuma, et ta võiks ikka jääda. Ütlesin, et mul üks lemmikloom juba on, teist ma ei taha. Eks ta siis läks, kolis oma ema juurde. Õelalt võib ju öelda, et tal vedas – minu korter on Mustamäel, aga ema elab tal südalinnas Raua tänaval. Kesklinn kohe ukse taga ja nagu ta rääkinud on, siis ema pirukatele ja lihapallidele ma oma söögikunstis vastu ei saa. Söö nüüd nii palju kui jaksad, eks seda õllekõhtu võiks ju veel paisutada.
Üllatav (või vastupidi) on, kuidas ümberkaudsed suhtuvad sellesse, kui naine mehe maha jätab. Isegi poeg Karl ahastas, et kas mul keskeakriis. Ütlesin vastu, et jah, olen 46aastane naine ja mõtlen, et mul veel mitu aastakümmet ees, tahaks veel elada. Jumal tänatud, et keskeakriis saabus, muidu oleksingi selle mehega elu lõpuni vaikides ja kannatades koos elanud. Töökaaslased ja minu vanemad vaatasid muidugi ka imelikult, uuriti, mis juhtus. Elu juhtus, oli mu napp vastus. Mahajätmisest on nüüd möödas üle poole aasta ja ma olen õnnelik. Üle pika aja käin taas väljas, kultuuriringkondade kaudu olen leidnud uusi tutvusi, uusi seltskondi. Praegu käin väljas ühe toreda noormehega, suveromanss või mitte, aga vürtsi on ju ellu vaja. Ta on 30 ehk minust 16 aastat noorem, aga tühja sellest. Kes tahab viltu vaadata, vaadaku.

Ta ise tõi huvitava võrdluse. Kui oleks vastupidi, et tema 46 ja mina 30, siis oleks vastupidi, ühiskond peaks seda normaalseks.

Elagu mehed, võrdõiguslikkus missugune!