Lugeja: mu ema on põdenud depressiooni üle 20 aasta, aga ma pole suutnud teda kunagi mõista
Seoses ühe hiljutise surmajuhtumiga on taas tervamalt pildil depressioon ja see teema kütab kirgi igast kandist. Minu sotsiaalmeediakontaktid on mõnel korral mind vägagi üllatunud ja mõned päevad tagasi sain tõelise šoki, kui kaks inimest minu nähes avaliku vestluse raames nii tülli läksid, et edaspidi ilmselt enam ei suhtle. Vähemalt mitte samadel alustel.
Ma olen oma perekonnas olnud depressiooni tunnistajaks üle 20 aasta. Ma nägin, kuidas mu ema haiglasse viidi ja ta sealt diagnoosiga tagasi tuli. Ma olen näinud kõikide nende aastate jooksul erinevate rohtude proovimist, vahepealseid loobuda püüdmise katseid, olukorra halvenemist ja vahepealset stabiliseerumist. Ma olen olnud vihane ja nõutu. Ma olen püüdnud aidata, nii palju kui ma jaksan. Ma olen üritanud ema eest elada, kogu vastutuse enda õlule võtta, teda säästa enda muredest, teda kaitsta maailma loksutuste eest ja kõike ümbritsevat paremaks teha. Ma olen olnud nii väsinud ja katki.
Ja ometi ei ole ma kunagi mõistnud. Ei saagi mõista. Ma ei ole ise kunagi olnud samas positisioonis. Läbielatu on minust kasvatanud inimese, kes usub, et kõike on võimalik korda ajada, kõigega saab ja peabki tegelema, probleemide eest ei tohi ära joosta, ise peab tugev olema. Loomulikult on mul ka nõrkushetki, nutuhooge, abiotsimist, stressi, pingeid, aga ajukeemia ei ole mind alt vedanud. Ma ei ole kogenud seda, mida tuttavad kroonilises depressioonis olijad nimetavad mustaks auguks või pilveks. Et sa ei saagi, ei jaksagi, ei jõuagi ja mitte ühtki valgusekiirt ei paista läbi. Ma kardan, et olen olnud just see inimene, keda depressioonis olijad ei vaja ja keda nad lausa natuke kardavad — positiivne aktivist, julgustaja, ülalt alla vaataja. Alles viimastel aastatel olen hakanud aru saama, et depressioon jääb väljaspoole minu kordategemisvõimet. Ma ei saagi aidata muudmoodi, kui ainult olemas olles ja pakkudes seda, mida sel hetkel tarvis, mitte püüda augusolijat kõrvupidi välja tirida. Kõigest hoolimata on mul hea meel, et mu kogemused on mind õpetanud olema tolerantsem ja vähemalt püüda mõista seda, mida ma ise kogenud ei ole. Mõista, mitte hukka mõista.
Seetõttu olin sotsiaalmeedias tuttavate vahel plahvatanud tüli jälgides väga kahetisel seisukohal. Ühest küljest ma saan aru inimesest, kes ütleb, et depressioon on moehaigus ja võtku ennast kokku ja inimene peaks elama ikka nii, et depressiooni ei tekikski, elama maailmaga harmoonias ja tervemõistuslikult. Ma saan aru, sest ma olen olnud see inimene, kes umbes sarnaselt mõtleb. Et hakaku juba elama. Mingu arsti juurde. Ravigu ennast. Kallistagu või puud. Aga teisest küljest kõikide uute teadmiste valguses hirmutab mind selliste inimeste empaatiavõimetus ja otsustavus mitte edasi uurida, mitte püüda natukenegi mõista, silmad ja kõrvad kinni suruda ja aru saada, et depressioonis olija ei ole selles ise süüdi. Valed eluvalikud aitavad auku kukkumisele muidugi kaasa, aga tegelikkuses on depressiooni kõigil, mitte ainult nõrkadel ja rumalatel. See on haigus. Ajuhaigus. Mida saab ja peabki ravima. Ja mis on sama tavaline kui mõni füüsiline häda. Ma olen nõus, et elada võikski nii, et julgeks oma tegude eest vastutada, aus olla, tervemõistuslikke praktikaid rakendada, aga see kõik ei aita haigeks jäädes. Julgegem endale tunnistada, et need, kes pole samas olukorras olnud, ei suuda mitte kunagi depressiooni mõista. Ärgem siis lahmigem teemadel, millest ma midagi ei tea.
