Lugeja: mul on villand sellest, et rasedad ja noored emad nõuavad erikohtlemist

 (203)

Lugeja: mul on villand sellest, et rasedad ja noored emad nõuavad erikohtlemist
Foto on illustreerivUnsplash.com

Mulle teeb nalja see, kuidas üks mees on nüüd oma ametist ilma jäämas seetõttu, et julges ühe raseda naise (juhtumisi minister) kohta midagi öelda. Tegelikult teavad kõik, et tal oli õigus ja tegelikult mõtlevad kõik samamoodi, aga välja öelda julges ainult tema. Rasedad ja imetavad emad mõtlevad teistmoodi ja teistest asjadest ja me peaksime ükskord seda mõistma ja sellega leppima.

Ei taha siinkohal üldsegi üksipulgi lahata seda konkreetset juhtumit, mis rasedate mõistuse teema päevakorda tõi, sest mind see ei huvita ja olen kindel, et enamikku Naisteka lugejaist jätab mingi maja müük täiesti ükskõikseks. Nii et jäägu see sinnapaika. Aga üht-teist tahaks öelda rasedate kohtlemise kohta.

Esiteks on mul villand sellest, et rasedad nõuavad ja eeldavad erikohtlemist. Mis alustel?! Naine jääb üldjuhul lapseootele omal soovil, teades ette, mis teda ees ootab. Uue elu enda sees valmis küpsetamine on igale tervele naisele jõukohane ning selles tõepoolest ei ole midagi erakordset. Terve maailm ei pea plaksutama ja õnnest pisaraid valama, kui järjekordne tütarlaps oma titeuudisega lagedale tuleb.

Loe veel

Teiseks — rasedad on naljakas seltskond. Ühtpidi nad tahavad, et neid koheldaks täpselt samamoodi nagu teisi töötajaid (ehk sama palk, samad hüved ja ei mingit koondamist), aga teistpidi jälle nõuavad endale kergemat tööd, puhkepause, arstil käimise pause, bussis istet ja lõputut ümmardamist ja nunnutamist. Mõlemat korraga nagu ei saa, nii et siis võiks ära otsustada, et kuidas siis jääb. Oled rase või teed tööd?!

Seotud lood:

Kolmandaks on teaduslikult korduvalt ja korduvalt tõestatud, et raseda naise ajukeemia muutub ning ta keskendub ainult iseendale ning oma sündivale või värskelt sündinud lapsele. Ei ole mõtet loota, et viimase vindi peal rase naine suudaks tööl 100 protsenti adekvaatne olla ning vastutusrikkaid otsuseid langetada.

Isegi kui ta kümme minutit tunni aja jooksul suudab keskenduda tööle, on ülejäänud aja tema mõtted hoopis mujal, ta silitab oma kõhukest, räägib beebiga ja valib lastetuppa tapeedimustrit või vankrimudelit. Imetav ema, kes omal valikul tööd teeb, maadleb oma piimast tilkuvate rindadega ja tema emainstinkt on nii võimas, et varjutab absoluutselt kõik muu.

Ema tunneb ka 100 kilomeetri kauguselt ära, kui tema pisibeebiga on midagi lahti ning siis pole mingit juttugi sellest, et saaks rahulikult tööle keskenduda ja oma asutusele kuidagi kasulik olla. Ta võib küll üritada, aga välja ei tule sellest tavaliselt midagi peale selle, et värske ema keha on küll kontoris, kuid mõtted kodus, ta segab sellega teisi kolleege ja on neil ainult jalus. Kolleegid peavad nagunii ema töö ise ära tegema ja palju lihtsam oleks seda teha siis, kui ema on seal, kus ta olema peab ehk kodus!

Sellepärast on loodus ette näinud, et viimasel trimestril peab naine puhkama, mitte tööd tegema. Sellesama asja tõttu on ette nähtud rasedus- ja sünnituspuhkus, maakeeli dekreet. Pärast sünnitust on pikk taastumisaeg, põhjusega, et ema-laps saaks võimalikult kaua koos olla. Ja vanemahüvitis võimaldab segamatut puhkust.

Aga rasedad ja emad, kes hoolimata kõigest end kangelasteks peavad ning sel ajal, kui neil aju hästi ei tööta, ikka tööle ronivad, peavad suutma toime tulla kriitikaga nende suhtes. Nad peavad aru saama, et töö tuleb ära teha, kui nad on selleks tööle läinud ja kui see eriti hästi ei õnnestu, on teistel õigus neile selle kohta märkusi teha ja kriitilist tagasisidet anda.

Ühiskonnas võiks tekkida muutus rasedatesse ja äsjasünnitanutesse suhtumises. Nad ei ole haiged, aga nad on peast “rasedad”, sest see on looduse poolt ette nähtud ja täiesti normaalne ning sellel teemal rääkimine ei tohiks lõppeda kellegi vallandamise või ülespoomisega. Tööle tikkuvad rasedad ja emad võiksid aga lõpuks hakata endale aru andma, et kuni hormoonimöll peas ei ole raugenud, ei peaks nad oma nina toppima tööasjadesse, vaid tegelemagi sellega, millega on vaja, ehk siis oma beebiga ja ainult temaga.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare