Paradoks on selles, et rohkem kui 15 aasta jooksul olen ma maha jätnud vähemalt 7 head ja tublit meest, kellega on suhe nii-öelda tõsiseks hakanud minema — mul lihtsalt tuleb mingi tohutu hirm sisse, et tõenäoliselt nagunii midagi juhtub ning suhe ei jää kestma. Kardan, et täiesti haavatav ning avatud olles ma ilmselt ei meeldigi partnerile. Kinnisideed ja alateadlikud hirmud, mis panevad mind käituma iseenda unistustele vastupidiselt.

Ümberkaudsetel pole kindlasti aimugi, mis mu sees toimub. Tõenäoliselt arvatakse, et olen südametu meesteõgija, kes on teinud haiget nii paljudele headele meestele… Tegelikkuses olen ma aga pidevas pinges ning sisemises heitluses iseendaga ning tunnen end oma elus ja kehas totaalselt lõksus olevat.

Olen lugenud kõiksugu eneseabiraamatuid ja artikleid jne, aga miski ei ole algatanud minus mingitsorti mõttemaailma muutust. Ma lihtsalt ei suuda enda sisse programmeeritud mõtetest ja uskumustest vabaneda.

Kuidas saab õppida armastama?