Lugeja: õelamaid ja kadedamaid inimesi kui lapsevanemad ei ole olemas — lastetud ei suru iialgi oma valikuid teistele niimoodi peale

 (68)

Lugeja: õelamaid ja kadedamaid inimesi kui lapsevanemad ei ole olemas — lastetud ei suru iialgi oma valikuid teistele niimoodi peale
Photo by Jordan Whitt on Unsplash

Nädalavahetusel kirjutas meile lugeja, kes oli veendumusel, et lastetuna on elu lihtsam, rahulikum ja õnnelikum. Kommentaariumis avaldas arvamust teine naine, kes on tulivihane lapsevanemate peale. Tema sõnul on mammad-papad ennast täis, suruvad oma arvamust peale ja peavad oma teguviisi kõige õigemaks, olgugi, et tegelikult ei ole nende lapsed sündinud mitte armastusest, vaid plaanimajanduse tulemusena ja eesmärgiga neid pensionipõlves ülal pidada. On see laste suhtes tõesti õiglasem kui nende sünnitamata jätmine, pärib ta.

Ei ole lapsi ja ei plaani ka! Ma ei käi lastega inimestele kuklasse hingamas nende valikuid, küll aga on lastega inimestel kogu aeg vaja hambaid teritada. Kas lapse saamine teebki nii tolerantseteks teiste suhtes, et on vaja enda valikuid peale suruda ja halvustada kõiki, kes ei ela nii nagu sina? Olen tähele pannud, et õelaid inimesi esineb suures osas just lapsevanemate seas, vaadake kasvõi perekoolis toimuvat (käis meediast läbi mingi aeg). Te võite ju rääkida, kuidas lapsed teid kasvatavad ja milline rõõm ja mida kõike veel, reaalsus paraku räägib enda eest, samuti teie endi käitumine nende suhtes, kes julgevad elada endale ja olla vabad. Kuna inimestel on mingi alaväärsustunne, siis ollakse kadedad nende peale, kes on valinud teise tee. Mis muu ikka sellist õelust põhjustab kui mitte kadedus? Õnnelik ja enesega rahulolev inimene ei ussita ega suru teistele peale enda eluolu jne. Õnnelik inimene elab oma elu ja naudib seda sellisel kujul nagu see on, olemata pahatahtlik ja õel teiste suhtes, hoolimata nende valikutest — ta aktsepteerib teisi ja nende valikuid, isegi kui need ei haaku tema omadega ja ei peagi. Õnnelikke perekondi on vähe kahjuks ja nemad elavadki oma elu ega arvusta teiste valikuid.

Loe veel

Seotud lood:

Alati on mind hämmastanud ka laste saamise põhjused, milleks on: pensionifond, tulevane maksumaksja, tulevane hooldaja endale ja seltsiline, geenide edasi andmine, et rahvus välja ei sureks, iibe tõstmine jne. Seda tegelikku põhjust on imevähe, milleks on armastus laste vastu. Kuskohas see teie tingimusteta armastus siis on, kui te sellistel eesmärkidel lapsi sünnitate? Te heidate ette lastetule, et tulevikus oled üksinda, minu laps sulle pensionit maksma ei hakka, õnnetu oled vanaduspõlves jne… Kes sa oled selline, et otsustad, milline kellegi elu tulevikus olema saab? Sa sünnitad lapse selleks, et oleks keegi, kes vanaduspõlves su tagumikku pühiks ja lusikaga suppi suhu tõstaks… Milline tingimusteta armastus tõesti — pigem ikka omakasu. Te näete lastes, keda siia ilma sünnitate, ainult kasu, ja see ei ole tingimusteta nagu väidate. Vanadekodudes on järjekorrad, suures osas on need inimesed just laste poolt sinna pandud. Siis istud ja ootad kuid, millal sind vaatama tullakse ja saad öelda suure hurraaga, et sul on lapsed, oled tõeline väärtus nende jaoks.

Jääb mulje ka nagu lastetud ei käikski tööl, keda peab ainult ülal pidama. Minu arust on ikka vastupidi ju, kus nemad ainult tööl käivadki ja makse maksavad ja seda stabiilselt. Kas tema ei maksa siis selle eest makse, et teie lapsed saaks koolis käia, arsti juures jne, samuti on haigekassa sul endal olemas kui laps või lapsed on. Teid tuleb ikka ülal pidada, aga seda ei nähta. Kas sellist ajumahtu lapsed arendavadki, et oma nina eest kaugemale ei nähta? Ela ise ja lase teistel elada ja kui vaja, võtan oma asjad ja lahkun siit riigist, sest ei soovi elada inimeste keskel, kes teisi ega nende otsuseid ei austa. Istuge ja kasvatage lapsi selles õndsas keskkonnas ja looge nende näol endale pensionifondi, aga mul on nendest lastest juba ette kahju.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare