Lugeja: olen oma sõbranna kõrval liiga ilus

Mu uus sõbranna, keda ma siin kirjas nimetan Mariliisiks, on õudselt tore inimene, aga, kuidas seda nüüd öeldagi... Inetu. Ta on otse öeldes päris inetu. Asjale ei aita kaasa ka see, et tal kümmekond lisakilo, mida ta küll riietega osavalt varjab. Aga ega riided ei tee kõhnaks või paksuks, ikka rasva hulk teeb. Ja Mariliis on paksuke, kahjuks veel sellist tüüpi paksuke, kelle rasvad ei asu peamiselt mitte rindades, vaid tagumikus, jalgadel ja kõhul. Ning ka näost on ta ääretult ebaatraktiivne, kuigi tal on omad võlud.

Ühesõnaga, loomulikult armastan ma teda just sellisena, nagu ta on, kuid see, et ta pole kõige kaunim naine, on lihtsalt objektiivne fakt. Miks ma üldse sellega alustasin? Sest ma tunnen end Mariliisi kõrval liiga ilusana!

Kui ma kõnnin tänaval, siis eriti suveajal ei pääse ma üle tee poodigi, nii et mõni auto signaali ei laseks, küüti ei pakuks või mööduvad mehed komplimente ei teeks või vilet laseks. Ma olen tähelepanuga nii harjunud, et ei mõtle enamasti pikemalt selle üle. Olen tõesti ilus, mul on nii pikad jalad, et nendega võib ühe sammuga astuda penikoorma ning ma armastan kontsi ja lühikesi kleidikesi. No ja mis siis! Olen ilus, tõmban tähelepanu ja olen selle kõigega väga rahul.

Kuid viimasel ajal on mind aina enam hakanud häirima see, et Mariliis mu kõrval nii drastiliselt inetu on. Ma tean, et sellise asja väljaütlemine on kui mitte otse küüniline ja õel, siis poliitiliselt ebakorrektne kindlasti. Aga päriselt — terve oma elu olen ma harjunud meeste tähelepanuga ja see on alati enamasti meeldiv olnud. Kuid kui me kõnnime tänaval kahekesi Mariliisiga, siis võivad viled või hüüded mind suisa punastama panna, sest mul on tunne, nagu solvaksin ma oma liiga ilusa olemasoluga Mariliisi. Ta ei jäta ka kunagi võimalust kasutamata ja torkab: “Issand, kui raske su elu võib olla. Mul pole kunagi probleeme rahulikult tänaval käimisega, sul vist on ikka nii kopp ees juba neist viledest…”

Selle peale tunnen mina kohustust kaasa noogutada: “On tõesti tüütu…” Kuigi tegelikult mulle ju meeldib see! Muidugi hakkavad kindlasti kohe mõned feministid ja naisõiguslased ohkima, et naine pole lihatükk, aga sorri, mina olen ilus lihatükk ja kui keegi mulle seda välja ütleb, siis see ei solva mind. Ma tean väga hästi oma väärtust ja see ei ole ainult ilusas väljanägemises — mul on ajud ja ma olen oma erialal väga hea. Lisaks olen ma füüsiliselt atraktiivne — ja täpselt nagu ma ei häbene oma ajusid, ei häbene ma ka oma keha…

Või vähemalt ei häbenenud, kuni me tihedamalt Mariliisiga suhtlema hakkasin. Ning ma tunnen, et ma ei tohiks isegi selliseid mõtteid eriti mõelda, see on minust üleolev ja ülbe. Aga mida ma siis tegema peaks? Ma ei taha Mariliisi sõprust kaotada, niisiis pean ma leidma viisi, kuidas enam mitte sellest kõigest häiritud olla. Ideid?