Hirm on suur, ajan asjad segamini, unustan ära, teen palju vigu. Kuna ma ei ole kunagi pugeja olnud, siis minu otsene ülemus karistas mind sellega, et jättis mind palgatõusust ilma. Kõik teised said sadu eurosid lisatasu.

Küsisin siis, et miks mina natuke suuremat palka väärt ei ole. Vastus oli, et ma saan isegi liiga palju — 1000 eurot Eesti Vabariigis magistrikraadiga spetsialistile olevat niigi liiga palju… Olen väsinud. Seda nii negatiivsest keskkonnast, kui ka vihast, et mind karistati mitte millegi eest. Lihtsalt ei tea enam, mida edasi teha. Töö iseenesest mulle meeldib, aga asjaolud on täiesti absurdseks muutunud. Ma ei taha enam niimoodi elada. Selle kõige tõttu olen ma hakanud isegi oma kaastöötajaid vihkama. Ma ei salli seda kollektiivi ja neid nõmedaid inimesi, kes teiste elu põrguks teha oskavad.