Igal kevadel kordub täpselt sama asi: kohe kui päike natuke soojemaks muutub, viskavad paljud inimesed jope nurka ja järgmine faas on suvekleit. Sellel nädalal on olnud päikeseline ilm, varjus tõesti üsna soe, aga tuule käes kohati lausa jäine. Mind on alati hämmastanud, kuidas inimesed ilma nii erinevalt tajuvad. Ma arvan, et kõik on juba harjunud sellega, et tänavatel kõndides tuleb üks vastu jope ja mütsiga ja teine lehvib suvekleidis, kerge jakike üle õlgade visatud. Alguses imestad, aga siis harjud ära, sest inimene harjub ju kõigega.

Nädala alguses sain pärast tööd kokku ühe oma hea sõbrannaga. Oli tuuline ja jahe, minul oli seljas vateeritud kevadjope, müts ja loomulikult sall ka kaelas. Sõbranna lippas meie kohtumispaika põlvedeni laia seeliku ja teksatagiga. Sall ja müts otse loomulikult komplekti ei kuulunud. Pahandasin temaga ja ütlesin, et homme on ta haige. Tema muidugi ainult naeris ja ütles, et ma olen nagu vanainimene oma haigeks jäämise jutuga ja paksu jopega.

Nüüd ongi sõbranna haige — köha ja nohu, muidugi ka palavik. Pidime nädalavahetusel koos ühele spa-väljasõidule minema, kohad on juba broneeritud ja ka makstud, see jääb nüüd ära. Kõik plaanid vastu taevast. Muidugi on mul temast kahju, et tal on paha olla, aga ma ei saa lihtsalt aru, mis see on, mis kihutab inimesi ennast esimese päikesekiire peale paljaks koorima. Kuidas inimesed ei jõua oodata, kuni päriselt soe on? Kuhu neil nii kiire on? Oma siredaid sääri jõuab ju veel terve suve näidata!

Naisteka lugejad, mida teie praeguste ilmadega seljas kannate — suvekleiti või vatijopet? Leidke kuldne kesktee ja hoidke oma tervist!