Lugeja: patulunastuskiri kõigile, kellele olen tahtmatult liiga teinud
On olukordi, kui mingi seik, öine unenägu või koristamise käigus leitud mälestusese viib mõtted inimestele, kes on minevikku jäänud ja kergitab üles vanu tundeid. Mida aeg edasi, seda ilusamaks muutuvad mälestused, kõik negatiivne kipub ju ununema ja pehmenema. Ka on arengu üks parimaid omadusi oskus end analüüsida ning lõpuks aru saada, miks ma mingil ajahetkel niimoodi käitusin. Sellised avastused aga tõstatavad küsimuse, kas aastatetaguste mölakluste andekspalumine on vajalik ja kas see oleks väga egoistlik. Isekas oleks ennast hakata peale suruma mingi kuitahes südamest tuleva vabandusega, kui pole aastaid suheldud ja inimestel omad elud ning minevik maha maetud. Üpris enesekeskne oleks arvata, et need, kellele olen haiget teinud, siiani haavu lakuvad. Milleks siis minevikus sorkida? Miks arvata, et mingit lõpetust tarvis on? Miks mitte peesitadagi paar päeva oma magusvalusas nukruses ja mõelda kadunud noorusele selle tobedustes ja nõmedates tegudes?
Paar päeva tagasi nägin unes üht inimest, kes ülikooli algusaegadel mulle hirmus oluline oli ja kelle südame ma rohkem kui kord murdsin, saamata aru, miks ma seda tegin, seda ise sügavalt üle elades ja siis uuesti tehes. Kui kaks inimesest teineteist armastavad, miks siis ei võiks olla õnnelik lõpp? Mõnikord on lihtsalt kas liiga palju pagasit, peidetud karisid, enesega pahuksisolekut, oskamatust end analüüsida, julgusetust tõele näkku vaadata, hirmu suurte muutuste ees, tahtmatust end päriselt siduda ja puudujääke, mida ei oska sõnastada. Võib öelda, et vajasin midagi muud ja kuigi see osa, mille ma sain, oli üüratu, ei olnud see siiski tervik. Ma ise olin alles nii noor, loll ja kokku panemata, et meist polekski asja saanud. Aga see haigettegemine on suurim, mida kahetsen. Ja tunded tulevad aeg-ajalt meelde, kui alateadvus neid meelde tuletab. Siis käingi nagu munas kana ja mõtlen, kas peaks üritama selgitada. Rumalalt arvates, et teine mingeid selgitusi vajab ja mina tema maailma üldse mingi jälje olen jätnud. Võimalik, et mõtted minust on maetud tuhande luku taha. Ka need head mälestused. Paras mulle! Lõpuks sain aru, et minu vabandamissoov on egoistlik ja see ei muudaks enam midagi. Minevikuromansid on mõnikord seda ilusamad, mida valusamad nad on. Aga ma tõesti tahaksin, et ma poleks selline mõrd olnud.
Ja siinkohal vabandan ka põhikooliaegse paralleelklassivenna ees, kes minust mitu aastat sisse oli võetud ning keda mina ainult sõbrana kohtlesin ning ilmselt mitmelgi korral väga haiget tegin. Anna andeks. Alles nüüd saan ma tagantjärele vaadates aru, et teismeline (ja tegelikult ka hilisem) mina oligi egoistlik mölakas, kellel oli nii suur alaväärsuskompleks, et ma vajasin kõikide imetlust, aga poleks suutnud olla mitte kellegagi õnnelik. Ja palun vabandust ka kõigi teiste ees, kelle kiindumust ma sisse imasin, aga midagi vastu ei andnud. Tihti ma ei saanud arugi, mida te tunnete, sest ma olin endaga pahuksis ega suutnud uskuda, et ma niimoodi korda lähen. Ainus vabandus on see, et noored ongi egoistlikud ja rumalad ning mõnikord unustame me kõik, et ka inimesed meie kõrval mõtlevad ja tunnevad.
Võtke teadmiseks, et ma kahetsen. Loodetavasti elate te kõik hästi. Ja mulle jäävad need unenäod, mis vanad hirmud, armastused ja kurvastused taas korraks pinnale kergitavad. Tsiteerides mu sõbrannat: „Mingi isegi natuke masohhistlik nauding on peale selliseid unenägusid veidi hingepiinades ja armuvalulaadses tundmuses olla. Seda enam, et muul moel selliseid asju naljalt enam praegu läbi elada ei saa.“ Aitäh, et te olemas olite!
