Lugeja põrutab: olgem ausad, iga neiu pole kaunitar ja iga inimene pole suhtlemist väärt!

 (16)
Lugeja põrutab: olgem ausad, iga neiu pole kaunitar ja iga inimene pole suhtlemist väärt!
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Elu ja inimesed meie ümber õpetavad meid ikka ja jälle, et peaks püüdma teiste tundeid säästa, tõde pehmendada, valgeid valesid rääkida, kuigi lapsepõlves taoti meile kogu aeg pähe, et valetada ei tohi, alati tuleks tõtt öelda. Need kaks poliitikat sattusid vastuollu, kui laps tõepoolest ausalt kellegi kohta midagi ütles ning vanemad suurest piinlikkustundest pahandama hakkasid.

Nõnda oleme me peaaegu kõik õppinud sõnu väänama, viisakad olema ja oma tegelikke tundeid-mõtteid varjama. Ikka üldiseks hüvanguks. Aga millise hinnaga? Kas lihtne tõde ja otsekohesus ei teeks aeg-ajalt elu ikka tohutult palju kergemaks?

Mõnikord mu elus on juhtunud, et minuga üritavad suhelda inimesed, kellega ma seda teps mitte teha ei taha. Üldjuhul olen püüdnud viisakas olla, ikka seda „asi pole sinus, vaid minus“ juttu rääkida, aga paraku tuleb mängu meestele pähe taotud loll arusaam, et naise ei on tegelikult jah, nii et viisakust tõlgendatakse julgustusena. Aga kui öelda otse, et „jah, asi on tõesti sinus, sest ma olen sõbrannadega väljas, kodus on mees olemas (mis siis, et sa seda esimesel kolmel ütlemisel ei uskunud) ja kui ma isegi oleksin vallaline ning lantimas, siis sina ei ole minu tüüp, anna andeks? Meil ei ole mõtet mingit paaritumismängu mängida, kui ma juba eos tean, et sina mind ei saa ja sina oled lõpuks minu peale vihane, et kogu selle aja ja energia tulemuseta raiskasid kellelegi, kes üldse vedu ei võta.“ Seda tõde taluvad vähesed.

Seotud lood:

Üks asi on sellised läbinähtavad külgelöömiskatsed, aga paaril korral on juhtunud, et sotsiaalmeedias tahab mu sõbraks hakata mõni vana koolikaaslane või viimasel juhul koolikaaslase noorem vend, kellega ma pole kunagi rääkinudki. Kui keegi enam-vähem tuttav kirjutab, et „tere, hakkame suhtlema“, siis otse metsa ka ei tahaks saata, sest ei tea, mis motiividel ta ühendust võttis, aga niisama kirjasõprus suvalise inimesega ka ei ahvatle. Ignoreerida pole viisakas, nii ma olen siis katsunud laveerida sõbralikkuse ja aususe piiril. Näiteks öelda, et „kuule, ma väga vabandan, aga mul ei ole aega ega energiat suhelda, nii et kui sul just midagi olulist öelda pole, siis hoiatan ette, et mingeid pikki vastuseid sa minult ei saa, kui üldse. Ma olen vilets kirjasõber.“ Ütlen ette, et see poliitika ei töötanud. Noormees ei saanud asjast aru ja küsis hoopis, millega ma siis tegelen, et nii kiire on. Teise härraga ütlesin kohe eos, et tead, mul on tunne, et meil ei ole millestki omavahel rääkida, me oleme nii erinevate huvide, elustiilide ja maailmavaadetega, et ma ei näe põhjust enda ja sinu aega raisata. Taas ei töötanud ausus. Hoopis toimus solvumine ja noormees hakkas end õigustama ning küsima, kuidas meil siis ei ole millestki rääkida.

Mis siis töötaks? Ma olen üleüldiselt tõerääkimise poolt. Näiteks võiksid ajalehepealkirjad iga staari tundmatu kaaslase kohta vältida kasutamast sõna „kaunitar“, kui tegelikult on pildil täiesti tavaline harju keskmine neiu, kellest ilusamaid (ja muidugi ka koledamaid) leidub igaühe tutvusringkonnas. „Kaunitar“ tekitab küll huvi, aga samas ka kommentaaridesaju, kus kümned inimesed ütlevad sedasama, mida mina just praegu — ei ole ju kaunitar, täiesti tavaline. Ja paljud ütleksid hoopis halvasti. Kas on maailma nii palju negatiivsust vaja? Samuti oleks külgelöömiskatsetele ausalt äraütlemine ja ausalt sellega leppimine kokkuvõttes maailmas positiivset karmat suurendav, sest üks ei peaks end valetamise või järellohistamise tõttu halvasti tundma ja teine ei peaks vihastama ning solvuma. Saaks ainult kuidagi neist kergesti haavuvatest egodest üle!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare