Ei saa ju olla, et neid vastikuid terroriste ja kullakaevajaid ja draamakuningannasid nii palju on? Vaatasin oma sõpruskonna pealt, et kõik on toredad inimesed. Olgu, ühel sõbrannal on kalduvus isekas olla ja oma kallimatega kõvasti tülitseda, aga ta on siiski intelligentne inimene, kes kompromissile jõuab ja oma vigadest õpib. Teisi suuri draamasid tegevaid naisi ma oma tutvusringkonnast ei teagi.

Aga tuleb välja, et jubedad naisussid polegi liialdus ja neid leidub tõesti igal pool. Just sain teada, et minu enda suguvõsaski on neid enam kui küll. Mina olen neid naisi näinud vaiksete ja armsakestena oma meestega kaasas, kui sugulastele külla minnakse. Ei tee nad ülemäärast juttu, naeratavad ja noogutavad ja kantseldavad lapsi, aga kuulsin, et just needsamad külas keele alla neelanud naised on kodus sellised fuuriad, et hoia ja keela. Oma mehed on nad suutnud kuidagi nii talla alla painutada, et mehed ei tunne enam oma emagi. Mulle räägiti, et üks neist naistest olla oma mehe niikaugele saanud, et tõsimeeli mõeldakse mehe ema maavalduste mahamüümisele ja ämma hooldekodusse panemisele. No tõesti, arvasite, et Õnne 13 on liialdus? Milline mees allub oma naise vingumisele niivõrd, et müüb isa selja tagant kodutalu metsa maha, et naisele linna korter osta nagu seal seriaalis juhtus? Haa, aga eks seriaalid kopeerivad ka päriselu. Õnneks praegu veel ämma vara kallale mindud pole, aga ma üldse ei imestaks, kui see juhtuks.

Mingi teema on sellistel naistel ka meeste kodust välja viskamisega või ise pea püsti minema marssimisega, et siis paari päeva pärast tagasi tulla ja nii kõik ähvardused nulliks muuta. Keegi ei võta enam selliseid asju lõpuks tõsiselt, kui neid üha ja üha korrata. Kergitatakse ainult kulmu, et ahhaa, jälle tülis, jälle lahus, jälle magas sõprade diivanil, ahah, nojah, järgmise korrani siis. Mis on nende naiste peas lahti, kui nad kodus niimoodi türanniseerivad? Võtavad mehelt palgapäeval raha ära ja annavad ainult jaokaupa kommiraha ja iga tüli puhul saadavad mehe pakkima. Mees läheb jälle, kõrvad lontis, mõne sõbra või vanemate juurde. Kõik teavad, milles asi ja keegi isegi ei imesta ega küsi midagi. Mees kehitab õlgu, ütleb ainult, et naine viskas jälle välja ja ootab vaikselt telefonikõnet, millal võib jälle tagasi tulla. Ja kindlasti naudib vahepealset vaikset aega kodust eemal. Võõral diivanil kügeleda pole just eriti mõnus, aga fuuriaga koos elada ka mitte.

Tekib küsimus, miks siis elatakse? Eks selle tõttu, mille pärast elavad väga paljud naised oma joodikutest ja vägivallatsejatest meestega — alati pole raske, ilusaid aegu on ka, armastust on ikka veel natuke alles ja eks ole ka hirm ning laiskus mängus. Ei viitsi ega julge elu täiesti pea peale pöörata ning otsast alata. Parem tuttav õudus kui tundmatu?

Aga edaspidi ei pöörita ma meeste kirumiste peale enam nii palju silmi ja mõtlen, et võib-olla leidub selles jutus kusagil terake tõtt.