Lugeja: tänapäeva lapsed – põlvkond ülbikuid, kellele on kõik lubatud!
Nähes oma tutvusringkonnas toimuvat, olen ma üsna pettunud — kasvatuspõhimõtted võrreldes minu lapsepõlves kehtinuga oleks nagu totaalselt muutunud. Tundub nagu enam ei oluline viisakas käitumine ja täiskasvanud inimeste austamine, tähtis on hoopis maast-madalast lapsele selgeks teha, et elus hakkama saamise põhitõde seisneb teistest üle sõitmise oskuses, oskuses nõuda valjuhäälselt. Ja viisakusreeglid on nõrkadele!
Mulle tuli külla sõbranna oma 7-aastase pojaga. Uksest sisse astudes ei mingit viisakat tervitamist! Selle asemel mühin, mille saatel lendasid jalanõud vaibae üks ühte, teine teise suunda. Laps marssis elutuppa, jalad diivanile ja televiisorist pandi multifilmid käima. Järgnes jalanõusid kokku korjav, naeratav ema, kes läks elutuppa lapsele järgi, sasis tema juukseid ja lausus: „Kallis! Kus su terekene jäi? Ahah, leidsid oma multikad, ole siis tupsununnu ja vaata nüüd telekat!“. Vahepeal hüüatas poiss teisest toas, et me võiksime natuke vaiksemalt rääkida, sest ta ei kuule piisavalt hästi telekat. Kui multikate vaatamine lapse ära tüütas, hakkas ta igavuse peletamiseks diivanil hüppama! Minu kannatus katkes, läksin elutuppa ja selgitasin, et diivanil ei tohi hüpata! 7-aastane laps ei hakka külas olles diivanil hüppama! EI, mitte mingil juhul! Ja ma ei ütle, et kodus tehku, mis tahab…. Kui nii suur laps ei oska külas käituda, siis ma ei taha teadagi, mida ta veel kodus teeb. Ja ema ei ütle ühtegi sõna, vaid naeratab. Laps ongi selliseks kasvatatud. Õigem oleks olnud lapse asemel diivanil hüppamise keelamisest rääkida hoopis emale.
Sõbrannaga helistades kuulen ma enamuse kõne ajast, kuidas ta vestleb hoopis kõrval vinguva lapsega, kellel tekivad kiirelt reageerimist vajavad soovid just sel hetkel, kui emal on pooleli telefonikõne. „Kullake, ma räägin praegu telefoniga, aga mis sa tahad? Võileiba? No, tule kööki, ma teen sulle.“. Täiskasvanute jutule sissesõitmine on tänapäeval täiesti aktsepteeritud. Kui mina laps olin, siis oli see absoluutne ebaviisakus! Mäletan selgelt, kuidas seisin ja ootasin, kuni suured inimesed oma jutu lõpetasid. Praegusel ajal lapsed isegi ei märka, et täiskasvanul on vestlus pooleli — temal on küsimus ja see nõuab kohest tegelemist! Ja täiskasvanud jooksevad…
Õde palus mul ühel õhtul lasteaiast tema 5-aastased kaksikud ära tuua. Lasteaeda jõudes vaatasid mulle vastu kaks mossis nägu (loomulikult ilma igasuguse tervituseta!), kes minu küsivate silmade peale teatasid, et ma olevat liiga vara neile järgi läinud. Kell oli pool kuus. Liiga vara? Mis kell siis ema õhtuti neid ära viib? „Siis, kui me ise tahame. Sina tulid liiga vara!“. Teiste rühmakaalatse emad vaatasid mulle lohutavalt otsa ja teatasid, et neil on igal õhtul nii… Ma ütlesin selle peale, et seda otsustab ikkagi ainult täiskasvanu, mis kell ta lastele lasteaeda järgi läheb. Lohutavad näoilmed kadusid laste kappidesse askeldama. Või olen ma millestki valesti aru saanud? Mis ajast otsustavad lapsed täiskasvanute küsimusi?
Taolisi kritiseerivaid näiteid võiksin tuua veel ja veel, kuid rohkem pole neid vast vaja mõistmaks minus tekkinud küsimust, miks lapsevanemad lubavad oma lapsele kõike ise imetledes nende sigadusteni ulatuvat käitumist? Mul ei ole lapsi, aga seda inetum on seda eemalt vaadata.
Mulle tundub, et lapsevanematel on tõsine hirm oma lastest äpusid kasvatada, mistõttu üritatakse neist luua elus läbilööjaid julmuse teel — sina oled maailma naba, sinu jaoks ei ole ühtegi keeldu, kõik on lubatud. Paraku kehtivad elus väga paljud reeglid, millest ei saa niisama läbi sõita, mis kehtivad kõigile ja millega täiskasvanu eas peavad vastu seisma kõik.
Kallis lugeja, kas nõustud, et viisakus ja austus hakkab laste hulgas kaduma?
